Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/01/04/1511068t1h9168.jpg)
Ettevõtja Jaan Tuha kirjutab Postimehe arvamusportaalis naturaalmajandusest, õngest ja hangust.
Kõhnas majandusolukorras vajavad looduressursside poolest vaesemad riigid, sealhulgas kindlasti ka meie, täiesti uut ja teistmoodi isiklikku päästepaketti ning uut paradigmat, sest seni tööd ja leiba pakkunud tehas (loe: majandusmudel) on pankrotis. Tehase seiskumise järel ei lähe eestlane tänavale oma meelsust või rahuolematust väljendama, vandaalitsema ega röövima, varandust ümber jagama. Mis juhtub aga siis, kui selleks sunnib ka mujal maailmas laiutav tööpuudus, lapse tühi kõht ja elukohakaotus?
Eestis on tööga hõivatud ligikaudu 600 tuhat inimest. Pole kellelegi saladus, et umbes 200 000 täies elujõus kodanikku «naudib» erinevate toetuste abil saadavat saepurusegust aganaleiba või järab sama kannikat miinimumpalga eest. Tööjõuturg ei vaja enam kunagi umbes 20 protsenti töövõimelisest elanikkonnast. On aga ilmselge, et kõik lahjat aganaleiba söövad kodanikud tahavad samuti saia, koolat, popkorni ja selle kõrval unistada omaenda kullarannikust, mida hiromantia valdkonda kuuluvate majanduskasvu prognoosidega ootusärevalt ka veel tänapäeval lubatakse (sic!), kuid millist ei ole arusaadavatel põhjustel tegelikult üldse olemas! See on pettus! Mitte miski pole enam endine ja mitte miski ei taastu endisel tasemel! Isegi ligilähedaselt mitte! Kui kullarannik kuskil eksisteeribki, siis avanevad selle väravad vaid vähestele väljavalitutele, kelle elus on olnud võimalus saada vanemate tarkusest ja järjekindlusest lähtuv hea haridus, korralik lastetuba ja tohutu õppimisvõime, lisaks veel õnn olla otsustaval hetkel õigel ajal õiges kohas. Mida teeb aga see rahva enamus, kellele ühte või mitut eelpool loetletud eeldustest ei ole ellu kaasa antud? Ja kõik ei mahu ega tahagi minna Soome, liiati on globaliseerumistuhinas maailm muutumas ühendatud anumaks, kus nivoo on aeglaselt, kuid kindlalt alanemas, meiega ühtlustumas. Irooniaga tuleb tõdeda, et ilmselt saamegi varsti viiele rikkamale kannule, sest meile tuleb selg ees vastu massina tee äärde jäänud dopingutarvitajaid ja valemängijaid. Enamus protestiplakatitega tee ääres lehvitajaid on aga meie õnneks lihtsalt lorud.
On viimane aeg seljad kokku panna ja mõelda, kuidas võiks aidata rahva paigale- ja ellujaäämise nimel naturaalmajandusliku(ma) elu- ja majandusmudeli poole nihkudes juba alanud korrapäratu taganemine suunatud arenguks muuta. Taganeda me ju üldiselt ei taha, see oleks allaandmine! Koos läheneva tormi hinguse ja reaalse näljaähvardusega sunnivad tekkivad olud naturaalmajandusliku(ma) elumudeli poole vaatama ja arvestama tõsiasjaga, et hädasolija ellujäämine senise majandusmudeli lagunemise tõttu, ületootmis- ning laenukriisis vaevlevas maailmas sõltub vaid hädasolijast enesest. Ja veelkord meeldetuletuseks, et hädasolija asub hanguga varandust ümber jaotama, mitte sitta viskama, kui talle läbi sita viskamise pääsemise võimalust ei pakuta!
Edukamad ettevõtjad saavad reeglina elumuredega paremini hakkama, sest mõtestavad selgelt oma eesmärgid ja tegelevad nende elluviimisega süsteemselt, järjepidevalt ja aastaid. Reeglina on sellised kodanikud ka algatusvõimelisemad ja riskialtimad ning seeläbi teavad hästi, mida tähendab olla peremees ja kanda vastutuse murekoormat oma ettevõtte töötajate, perekonna ja lähedaste ees. Tänases muremaailmas on vältimatu vajadus panna ettevõtjate juba niigi turja pitsitavale koormale veel üks lisaraskus - küll pisut ootamatu, kuid hädavajalik - sotsiaalne vastutus toimetulekuraskustes, ideedepuuduses vaevlevas, sageli ka erinevate toetuste tõttu n-ö õpitud saamatuses tegevusetult istuvate kaasmaalaste ees. Tänast üleilmset majanduskeskkonda, mida on traagiliselt kriisiks nimetatud, tuleks minu kindla veendumuse kohaselt normaalseks ja domineerima jäävaks seisundiks pidada. Sellega tuleb vaimse ja füüsilise tervise sälitamise huvides leppida ja uute oludega kohaneda. Meile eeskujuks oleva Lääne-Euroopa heaoluühiskonna mudeli, kus kujutatakse end ette odavat laenuraha raiskamas ja palgatõusu planeerimas, peaks kohe ära unustama ja alalhoidlikkust õppima. Ja säästud võimalusel investeerima, mitte mingil juhul üle võimete tarbima! Sissetulekute tõusu ei tasu oodata, sest elatustasemete nivoo on ühtlustumas ja näljaseid suid on maailmas liiga palju.
Õnged ja põllumaa hädalistele
Pilpakülade ja aimaade esteetilistel kaalutlustel likvideerimine on mõistetav. Nad on senisel kujul oma aja ära elanud. Kohalike omavalitsuste ja ettevõtlike inimeste toel võiks sööti jäänud maalappidest saada ülesharitud põllumaad, mille arendamine võiks anda linnadele-asulatele juurde värskust ja uuenduslikkust. Mõned head näited võib leida juba ka Eestist, muust maailmast rääkimata. Ja näljasele ei tohtivat hiinlaste vanasõna kohaselt kala anda, anda tuleks õng! Sest muidu haaratakakse hang ja asutakse varandust jõuga ümber jagama!
Ja näiteks teile, ebaõnnestunud kinnisvaraarendajatest põllumaaomanikud, kelle kätte on jäänud sadu hektareid veel vähese vaevaga viljakandvaks muudetavat põllumaad! Tehke proovi, leidke võimalus ja andke see maa hädasse sattunud ja linnades-maakohtades üürikorterites säästureshiimil vegeteerivatele peredele kasutada. Küllap leidub keegi, kes sügiskünnigi ära teeb ja esimese seemne tänulikule perepeale toimetab. Kui riik peaks ilmutama vastutustunnet vaesuva rahva suhtes, siis suunatakse sinna ka toetused, mis seni saajate poolt lihtsalt ära süüakse. Väikemaapidaja ja potipõllumees ei tohi olla sõimusõnad, vaid uue ajastu märgid. Selline eluviis ei ole võõras neile, kes veel kitsaste naturaalmajanduslike oludega silma paistnud nõukogude perioodi mäletavad. Ja siis ei olnud kellelgi soovi ja vajadust varandust jõuga ümber jagada, sest kõik olid vaesed. Hang haarati sita viskamiseks, mitte muul eesmärgil!