Meikar: Ansip käitus Ukrainas sobimatult
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peaminister Andrus Ansip ütles neljapäeval visiidil Ukrainas, et Ukraina ja ELi suhete arengut ei tohiks takistada «ühe daami» (Julia Tõmošenko – toim.) küsimus. Selline poliitretoorika on seksistlik ja ebaviisakas, leiab Inimõiguste Instituudi nõunik Silver Meikar Postimehe arvamusportaalis.
Termin «ühe daami pärast» kõlab seksistlikult ja ülbelt. Julia Tõmošenko on endine Ukraina peaminister ning nime «unustamine» on ebaviisakas, rääkimata siis sellest, et Eesti peaminister viitas tema soole. Sellist sõnakasutust ei ole poliitiliselt kallutatud kohtuprotsessi ohvri suhtes kasutanud ükski teine Euroopa liider.
21. veebruaril esitas Vabariigi Valitsus Riigikogule ettekande Eesti välispoliitikast ja valitsuse nimel kinnitas Urmas Paet, et «inimõigused ja väärtused on läbiv teema kõigis välispoliitilistes küsimustes, olgu selleks julgeolek või Euroopa-poliitika, majandus- või konsulaarvaldkond.» Nüüd väidab valitsuse juht, et pole õige ELi ja Ukraina suhteid ainult ühest isikust ja tema saatusest sõltuvusse panna, sest «meil on strateegiline huvi arendada suhteid, sealhulgas ka majandussuhteid ELi ja Ukraina vahel».
Ukraina on vaieldamatult strateegiliselt oluline riik Euroopas, kuid majandus- ja geopoliitilised huvid ei anna õigustust sulgeda silmad seal süveneva kodanike- ja ka inimõiguste rikkumiste ees. Juba aastal 2010 langes Ukraina Piirideta Reporterite koostatud riikide pressivabaduse pingereas 89-lt kohalt 131-le. FreedomHouse on alates 2011. aastast paigutanud Ukraina pool-vabade riikide sekka. Nende organisatsioonide positiivseid hinnanguid Eestile peab valitsus oluliseks ning just seetõttu on eriti küüniline mitte usaldada nende Ukraina raporteid.
Ukrainas pole probleemiks vaid poliitilised kohtuprotsessid opositsiooniliidrite üle, vaid järjest süvenev õigusriigi ja inimõiguste põhimõtete eiramine. Ka seetõttu on Ansipi «ühe daami» retoorika enam kui kohatu, sest seeläbi püüab ta pisendada probleemide rägastiku ühele isikule.
See, et ka Julia Tõmošenko ajal kaotasid Eesti investorid Ukrainas raha, ei ole mingiks vabanduseks kohtuprotsessile, mida Euroopa liidrid on nimetanud poliitiliseks kättemaksuks. Sellise sõnavõtuga toetas Ansip selgelt praegust Ukraina võimueliiti ning selle meetodeid opositsiooni vaigistamiseks. Selline sõnavõtt ei aita aga kuidagi kaasa probleemi lahendamisele – massilisele korruptsioonile Ukraina – mis on olnud ja jätkuvalt on Euroopa investorite peamine mure Ukrainasse investeerimisel.
Valitsus saab tagada Eesti välispoliitiliste huvide (sh investorite huvide) kaitse, kui ta koos teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega kasutaks kõiki vahendeid selleks, et Ukrainas väheneks korruptsioon, tugevneks õigusriik, poliitilised kohtuprotsessid lõppeksid, poliitvangid vabastatakse, suureneks meediavabadus ning tagatakse inimõiguste kaitse. «Ühe daami» poliitretoorika on kahjulik ja mitte ainult Ukrainale.