/nginx/o/2009/10/28/257795t1hd7f8.jpg)
Riigikogu väliskomisjoni eile lõppenud Moskva külaskäigu kõige olulisemaks tulemuseks saab lugeda kohtumisi ennast – nii parlamendi alamkojas duumas kui ülemkojas föderatsiooninõukogus. Selles formaadis pole Eesti rahvaesindajad oma Vene kolleegidega pikki aastaid ühe laua taga istunud, ning eks sel on ka oma loogika – kui enamasti on neil aastail vahetatud vaid etteheiteid, siis pole nende edastamiseks erilist tarvidust kokku tulla.
Eesti-Vene piirileppe teema on mulle tundunud pikka aega üle müstifitseeritud. Üle 20 aasta oleme elanud ilma selleta ning inimesed ja kaubad liiguvad nagunii. Lisaks pole Eesti ainus Venemaa naaber, kellel selline dokument vormistamata. Jaapanil pole Venemaaga rahulepetki ning see pole seganud neil sõjajärgselt arenemast maailmas juhtivaks tööstusmaaks.
Kuid naabrite normaalsete suhete juurde käib siiski ka oma lepingubaas. Piirileppe allkirjastamine ning mõlemapoolne ratifitseerimine tõendaks, et Eesti ja Venemaa on omavahelistes suhetes veidi täiskasvanumaks muutunud. Eriarvamused on nagunii kõigile teada. Kõige lihtsam oleks Tallinnas öelda, et me ei tee kriipsugi paberile enne, kui Kreml on vabandanud 1940. aasta ja kõige järgneva eest, maksnud kompensatsiooni ja korraldanud kommunismi üle Nürnbergi-laadse protsessi. Venemaal oleks sama lihtne kuulutada, et ühegi Eesti riigi esindajaga ei toimu suhtlust enne, kui vene keelest saab Eestis teine riigikeel ja iga kaasmaalase postkasti laekub juba Eesti pass.
On selge, et Eesti ei saa järele anda õigusliku järjepidevuse põhimõttest ning Moskva lisab ka edaspidi hoogu vene keele mõjukuse laiendamisele. Kui kõigist karidest hoolimata õnnestub diplomaatidel suhtluses edasi liikuda ja kokku leppida asjades, mis lihtsustavad kahe riigi kodanike praktilist elu, siis on see tegelikult päris märkimisväärne saavutus.
Hetkel ollakse siiski alles selle teekonna lävepakul. Uue piirileppe vastu on hääli kerkinud juba Eesti valitsusest. On hulk teisi leppeid, nagu topeltmaksustamise vältimise leping, mis omavad piirilepingust isegi enam praktilist tähendust, ning kusagil kaugemal ootab lahendust ka Venemaa-euroliidu viisavabaduse küsimus.
Moskva jõe kaldal neid ridu kirjutades tundub aga, et mõistlik on siiski teha ära need kokkulepped, mille jaoks on võimaluste aken täna lahti. Muidugi peavad lepingud vastama mõlema poole huvidele. Tülidest ja etteheidetest ei saa meie vahel nagunii mingit puudust olema. Täiskasvanud naabrid suudavad aga mõistlikult kokku leppida, et ühine trepikoda oleks lukus, valgustatud ja et kumbki seda prügilana ei kasuta.
/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)