Juhtkiri: kodanikuühiskonnast sündinud liikumine

Veerandsaja aasta eest avalikult välja öeldud Rahvarinde ideest sai Eesti vägivallatu vabadusvõitluse eestvedaja ning hoolimata sellest, et liikumises olnud erimeelsused kajavad veel tänaseski poliitikas, on Rahvarinde liikumine Eesti ajalukku jäänud ikoonilisena – kogu rahva üksmeelse vabadussoovi väljendusena.

Oma olemuselt oli Rahvarinne ühiskondlik kokkulepe, mis sündis võimaluste akna avanedes. Selleks oli vajadus ja inimesed ning, mis kõige tähtsam, idee. Meenutagem, et Eestis püüti kümme aastat tagasi taas ühiskondlikku kokkulepet sõlmida, kuid ühtset ideed enam ei olnud. See on loomulik – vabas ühiskonnas peavadki inimesed tahtma erinevaid asju, sest nad on vabad.

Rahvarinde liikumine näitas ka seda, et totalitarismi survele vaatamata oli Eestis ka 1988. aastal olemas kodanikuühiskonna potentsiaal. Ilma kõigi nende seltside ja klubide toetuseta poleks Rahvarindel tema alguspäevadel olnud tegutsemiseks vajalikku legitiimsust. Võib-olla poleks teda siis sündinudki ja Eesti tee iseseisvusele võinuks kulgeda hoopis keerulisemat rada pidi.

Eesti pole saar suures meres – me sõltume vastastikku oma naabritest. Sama oluline kui Rahvarinne siin, oli sellelaadsete organisatsioonide tekkimine Lätis ja Leedus. Oma eripärasid ise küll väga selgelt tajudes oleme me geopoliitiliselt ühes paadis. Kujutlegem, et Läti ja Leedu, kes kandsid oma vabadusvõitluses ka reaalseid inimkaotusi, oleksid erinevalt Eestist läinud mitte­demokraatlikku teed. See oleks paratamatult tähendanud, et ka Eesti, isegi kui esimesed demokraatlikud valimised oleksid peetud saanud, oleks peatselt naabrite eeskujule järgnenud. Pikkade demokraatlike traditsioonidega Soome lähedus ei oleks meid päästnud – me oleme praegugi väga erinevad –, kuid Venemaale oleks see olnud hea võimalus Balti riikidega manipuleerida.

Ajalugu on alati keeruline ja kirglikke vaidlusi põhjustav. Lähiajalugu veel enam. Praegugi veel me vaidleme, mida täpselt muistne vabadusvõitlus tähendas, juba üle kümne aasta oleme arutanud, millised suhted Konstantin Pätsil Nõukogude Liiduga õigupoolest olid. Võimalik, et just see on üks oluline põhjus, miks meil seni veel pole korralikku ja akadeemilist ajalooülevaadet kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse pöördelistest sündmustest Eestis. Ikka veel kirjutavad neist päevist ajakirjanikud, mitte akadeemikud. Veerandsada aastat võiks olla piisav, et erapooletult fakte hinnata, ning eakamate asjaosaliste mälestuste kogumiseks ei ole meil enam väga palju aega jäänud.

Paljud, kes ise 1988. aasta sündmustes osalesid, on öelnud, et see oli kõige põnevam ja kiirem aeg, ka kõige olulisem aeg. UNESCO on meie rahumeelse vabanemistee küll maailmakultuuri varamusse kandnud, kuid sellest üksi ei piisa. Oma lugu peame rääkima ikkagi ise, kuid selleks, et lugu ka tõele vastaks, ongi meil vaja uurimistöid.