Andres Herkel: Mihkelson räägib vist ühest teisest Venemaast

Andres Herkel. Foto: Toomas Huik / Postimees

Riigikogu väliskomisjoni selle nädala sõnumitest jääb justkui mulje, et on olemas väga sõbralik, konstruktiivne, igati nunnu Venemaa, aga faktid näitavad midagi muud, kirjutab Andres Herkel oma blogis.

Ka mina käisin Venemaal ja kohtusin Mihhail Margeloviga. Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni esimees oli reedel Peterburgis ENPA ja SRÜ riikide Parlamentaarse Assamblee ühiskonverentsil. Teretas ja ütles, et Marko Mihkelsoniga oli Moskvas tore kohtumine.

Margelov ei võtnud konverentsil kordagi sõna, küll aga tegid seda teised Vene poliitikud: Föderatsiooninõukogu spiiker Valentina Matvijenko, samuti meie «vanad tuttavad» Leonid Slutski ja Sergei Markov.

Venemaa, mida mina näen, avaldub üldtuntud faktides. Inimõiguste ja demokraatia olukord halveneb. Ründavad avaldused Eesti, Läti ja teiste naabrite suunal pole kuhugi kadunud, neid tehti ka Peterburis hulganisti.

Väliskomisjoni sõnumitest jääb justkui mulje, et on olemas üks teine Venemaa – väga sõbralik, konstruktiivne, igati nunnu. Ei, ma ei arva, et kahepoolsetes suhetes peab tüli kiskuma, ent samas ei saa ka ilmselgeid fakte maha vaikida. Kui asevälisminister Titov ei tee lõunasöögil eestlastele etteheiteid, siis ei tähenda see seda, et neid ei tee samal ajal mõni teine poliitik kusagil mujal. Hiljutisi pressiteateid lugedes jääb mulje, et Eesti jaoks ikkagi üsna nõrga sõnastusega piirileppe sündi on hakatud kompenseerida ülepingutatult positiivse kuvandi loomisega Venemaast. Ei teagi, kust see lähtub – kas Mihkelsoni entusiasmist või ajakirjanduse soovmõtlemisest.

Viibisin Peterburis ENPA monitooringukomitee esimehena. Komitee saavutuseks pean seda, et pärast seitsme-aastast vaheaega õnnestus möödunud aasta oktoobris vastu võtta Venemaa monitooringuraport. Pärast seda on olukord veelgi halvenenud. Kodanikuühendusi pitsitatakse ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid ei järgita. Hammasrataste vahele jäi võimsaim valimisvaatlusega tegelev organisatsioon «Golos», mis kuulutati nn. välisagendiks. Vähesed Medevedevi positiivsed algatused, näiteks kuberneride otsevalimine, pööratakse Putini poolt tagasi. Bolotnaja väljaku endised meeleavaldajad paluvad naaberriikidest asüüli.

Vene poliitikud näevad olukorda teisiti. Matvijenko viitas mõnede Euroopa poliitikute russofoobiale, mille peale tekkis võimalus küsida, kuidas saab pidada russofoobideks neid, kes tegelikult kaitsevad venelaste demokraatlikke vabadusi. Aga Matvijenko ütles sedagi, et Eesti ja Läti kodakondsuspoliitika on sama suurusjärgu probleem nagu terrorism ja narkokaubandus. Taas tuli meelde tuletada, et Eesti ja Läti seadusandluse vastavust euroopalikele standarditele on juba korduvalt tõestatud ning monitooringu all olev ja Euroopa Nõukogu ees võetud kohustusi mittetäitev riik on ikkagi Venemaa.

Nõuti ka Valgevene režiimi võtmist Euroopa riikide perre. Sergei Markov õnnitles kõiki kosmonautika päeva puhul ja tõdes, et kosmosesse pääsevad Vene kodanikud ilma viisata, aga Euroopasse paraku mitte ja see ei kõlba kuhugi. Grigorjevi-nimeline analüütik leidis, et Venemaad halvustatakse ühe surnud Magnitski pärast, aga kuritegelik president Saakašvili represseeris Georgias oma ametiajal koguni seitsesada opositsionääri. Venemaa aina ründab, kuid keeldub tunnistamast oma probleeme.

Kas sellistes kinnisideedes elavat suurriiki saab usaldada? Vaevalt küll. Kui piirileppe tekst teeb Tartu rahule ja järjepidevusele nii vaevuaimatava viite, et seda pole sealt tegelikult võimalik välja lugeda, siis tuleb meil sügavalt järgi mõelda. Peame küsima, kas see ikka on meie jaoks otstarbekas? Ammugi ei maksa minna eufooriasse naabri «ootamatust konstruktiivsusest» ning unistada suurest läbimurdest.

 Venemaa on jäänud meie suhtes samasuguseks Venemaaks, nagu ta oli seitse aastat tagasi. Siis oli poliitiliste ja diplomaatiliste rünnakute tase kõrgem, ulatudes näiteks Riigiduuma avalduseni «Ajaloo falsifitseerimise katsetest». See võeti vastu 2005. aasta mai lõpus, vahetult pärast piirileppe toonast allkirjastamist ja enne ratifitseerimisarutelusid Riigikogus. Nüüd selliseid avaldusi enne piirilepet kindlasti ei tehta, kuid miski ei välista neid tulevikus. Sisuliselt on Venemaa muutunud järjest ohtlikumaks ja oma kodanike suhtes repressiivseks riigiks.