Sinijärv: vaata ja imesta

Karl Martin Sinijärv Foto: Liis Treimann

Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv kirjutab värskes Õpetajate Lehes Jaak Alliku ja Kerli Dello selle nädala väljendusvääratustest ja sellest kui kergesti neid kontekstist irrutama kiputakse.

On täiesti hämmastav, millised väljaütlemised võivad inimestes reaktsioone tekitada. Ja millised mitte. Nendessamades inimestes, kellele võib aastate kaupa arukat juttu kõnelda ja kirjutada, ilma et nad seda märkamagi teeksid, sütitab sädeme juhuslik rumalus. Vanemad inimesed teavad rääkida, et aegade hämaras olevat küll esinenud juhtumeid, mil pikemat aega arutu vadaga üle külvatud isikud ergastunud tõesõna peale, ent säherdused on siiski pigem erandid või kuuluvad muinasjutuvalda. Tõsi aga on, et võimalused sõnumi kontekstist irrutamiseks ning temaga meelevaldseks ümberkäimiseks teel algallikast lõpptarbijani on tänapäeval äkilisemad kui iiales varem.

Ilmselt ei ole Eestis praeguseks palju inimesi, kes ei teaks kaljukindlalt, et poliitik Jaak teatas, et venelased pole meile, eestlastele, kunagi kallale tulnud ega kavatse seda ka kunagi teha, või et teleiludus Kerli saatis kogu töötava, vabandust, vaatava rahva rämedalt p**sse. Mis siis, et nõnda see päriselt polnud, aga üsna selgesti on näha, mismoodi konkreetsed juhtumid ühismällu vajutuvad. Mis omakorda tuletab taas meelde seda, et mõtle, mis sa mõtled, ja tee, mis sa teed, ent väljaütlemine on oluline, serveering on põhiline, garneering on peamine. Olgu su õpetus kui tahes ivakas, kooruke peab suutma juttu koos hoida ja pakend selle maha müüa. Ja paraku tuleb üha enam arvestada, et pakendi mõju ei või alahinnata olukorras, kus peatse vitsutaja tähelepanu pärast võistlevad tuhanded võrdselt kättesaadavad leivad. Mis on mõistagi mõõtmatult parem olukord kui üpris hiljutine, mil Orlovi leiva ja Ramenski saia vahel erilist konkurentsi polnud, võtsid aga kastikesest tüki paberit, katsusid järele, kumb pehmem oli, ja paberi panid kempsu tarvis tallele.

Nii et olgem võimalikult täpsed ja ettevaatlikud, kui teeme midagi, mis avalikuks saab. Ja avalikuks saab, mida aeg edasi, seda enam. Üsna selge, et professionaalne poliitik ei tohiks lubada endale lauseid stiilis «Venemaa pole Eestit kunagi rünnanud». Neid on ju puhas lust ja rõõm kontekstist välja rebida. Poliitik öelgu ikka ilusti «Venemaa Föderatsioon ega tema õiguseellased ei ole Eesti Vabariigile kunagi ametlikult sõda kuulutanud.» Ei mingit kära. Aga see eelmine ei päde juba ajalooliselt, sest isegi enne riikide moodi riike oli naaberalade elanike vahel alati madinat ja üha hullemaks läks. Sama tobedalt kõlaks lause «Minister Jürgen on loll». Esiteks ei ole «loll» kindlasti õige sõna ja teiseks võiks ju viimistella midagi sihukest: «Minister Jürgen on kahtlemata intelligentne, haldussuutlik ja sportlik, ent tähelepanuväärse empaatiavõimetuse ning paindlikkusetuse all kannatav indiviid, kelle suvast sõltuvad kahetsusväärselt paljude elualade esindajad; ka selliste, kus nimetet ministri kompetentsus puudulikuks või ebapiisavaks osutunud on.» Kõlab ju palju paremini? Samuti oleks labane minna ja virtuaalsele plangule kritseldada «Pentus pluss Rosimannus võrdub Armastus». Küllap see nõnda ongi ja üksnes rõõmu tuleb siinkohal tunda, ent juriidiliselt korrektne isik vormistab ikkagi lakoonilisemalt «Pentus + Rosimannus = Pentus-Rosimannus». Ja katsugu pahatahtlane siinkohal sidekriipsukest miinusmärgiks pidada, nõnda saaksime küllaltki eriskummalise võrduse, mille õigsuse korral tuleks osalisi lausa ümmargusteks nullideks pidada, mis ju kuidagi tõele ei vastaks!

Teleneidise apsakas või viguritemp näib süütu naljaheitena, kuid heidetavad objektid on tihtipeale kahe otsaga või vähemalt ohtlikult ümarad. Eetri ette viidavad paberid tuleb igaks juhuks hoolega üle vaadata. Mõelda vaid, kui süütu sinnasamusesse saatmise asemel olnuks paberil midagi juutide kohta, pilapilt prohvetist või kogu maailma kurjuse sümbol. Praegu lehviks see üleilmses libaruumis ringi mis koliseb, koguks kohinal komme ja poleks juttugi, et Eesti lipp rahvusvahelisse telepilti ei pääseks. Mõne kahtlasema nuka taga aga võiks päriskuri tasakesi lõhkekeha kallal juba kibedasti ametis olla.

Kolmapäevane USA Today kirjutas, et suuremad kirjastajad ja ülikoolid teevad kauges lombitaguses tulemuslikku tööd e-raamatute kallal, mis lubavad õppejõududel jälgida, kas ja kui põhjalikult tudengid erialase kirjandusega tööd teevad. Raamat ise ütleb, kas teda on loetud või ei. Sammuke Suure Venna suunas? Võimalik. Ent tänapäeval astutakse ajaühikus suurusjärkude võrra enam samme kui veel hiljuti, ja seda kõigis suundades. Mina ei näe põhjust paranoiaks, kuid oma tegemiste üle mõistuspärase ja senisest terake rangema kontrolli kehtestamine võib hunniku tarbetuid jamu ära hoida. Pidagem silmas. Meid juba peetakse.