Uus põlvkond

Priit Pikamäe Foto: A.Peegel

Viimase aasta jooksul on Eestis tähistatud (ja tähistatakse veel edasi) mitmeid pidulikke tähtpäevi. Sellel nädalal näiteks 25 aastat Rahvarinde asutamisest, eelmisel aastal 20 aastat iseseisvuse taastamisest. Samasuguseid juubeleid peavad praegu ka paljud riigiasutused, poliitilised liikumised, isegi eraettevõtted. Eestis elab ka 380 000 inimest ehk ligi kolmandik rahvast, kes sündinud 1988. aastal või hiljem. Lisame ka need, kes nõukogude ajal veel lapsed olid, ja saamegi numbri, kui suur on nende arv, kelle ainsaks sisuliseks elukogemuseks on Eesti Vabariik.

Nii on ka loogiline, et juhtivatele kohtadele hakkavad jõudma inimesed, kelle kohta saab mööndusteta öelda «uus põlvkond». Sellel nädalal politseijuhi kandidaadiks nimetatud Elmar Vaher (37) näiteks. Aga ka riigikohtu esimehe kandidaadiks saanud Priit Pikamäe (39). President Toomas Hendrik Ilves juhtis samuti Pikamäele tähelepanu kui «noorema põlvkonna juristile». Kui nii võib öelda, siis Pikamäe on sada protsenti Eesti Vabariigi «toodang». Ta õppis juristiks Eesti Vabariigis, tema karjäär riigiametites ja sealt edasi esimese, teise kuni lõpuks riigikohtuni välja on kulgenud vabas Eestis. Tal ei ole eelmise ajastu, ajaloolise marksismi, Nõukogude justiitssüsteemi või partei taaka. Ta on uue õigussüsteemi kasvandik.

Erinevalt Märt Raskist, kes läks riigikohut juhtima poliitikast, on Pikamäe läbi ja lõhki kohtunik. Ta on astunud kõik vajalikud sammud: töötas Tallinna linnakohtus, siis Tallinna ringkonnakohtus ja lõpuks riigikohtu kriminaalkolleegiumis. Kogenud niisiis kohtunikutööd iga külje pealt: esimese astme konveieril rabamist, teise astme parandavat ja vigu otsivat tööd ning kõrgeima astme õigusfilosoofiat ja põhiseaduse tõlgendamist.

Teise erinevusena Märt Raskist, kelle riigikohtu esimeheks saamisele vaatasid paljud kohtunikud umbusuga (tuletame meelde, et enne seda oli Rask justiitsminister, kelle tegevust tõlgendati soovina kohtusüsteem ministeeriumile allutada, kohtu etteotsa asudes Raski vaated selles osas küll muutusid), siis Pikamäe puhul seda kartust pole. Ta on kohtunikele oma, paljude kolleeg, tuttav ja sõber.

Kui tavaline inimene kuuleb sõna «kohtunik», siis mõtleb ta: hirmus tark ja austusväärne. Tegelikkus on muidugi kirjum. Täpselt nii nagu igas teises ametis, on ka kohtunike seas igasuguseid inimesi. On häid, keskmisi ja kehvapoolseid kohtunikke. On neid, kes oskavad hästi otsuseid kirjutada, aga asja sisust aru ei saa. On neid, kes saavad asjast aru, aga on otsuste kirjutamisel kohmakad. Kõige halvem variant on muidugi, kui ei saa aru ega oska ka kirjutada, parim variant jälle see, kui mõlemad sujuvad. On kohtunikke, kes on väga tublid esimeses ja teises astmes, aga tunnistavad ka ise, et riigikohtus vajalikku õigusteoreetilist ja õigusfilosoofilist teadmist neil pole. On ka kohtunikke, kes on ametis küll väga pädevad, aga lihtsalt nii sandi iseloomuga intrigandid ja pealekaebajad, et kui nemad kuhugi kõrgemale tahavad kandideerida, siis panevad ülejäänud kohtunikud õlad kokku, et seda igal juhul takistada.

Pikamäe puhul on õnneks kõik eeldused plusspoole peal. Tal on hea praktiseeriva kohtuniku kogemus. Tal on akadeemiline kogemus. Ta tunneb õigussüsteemi ja õigusteooriat. Kolleegid kiidavad ka tema iseloomu ja käitumist. Riigikohus peaks saama hea esimehe.