Jüri Maloverjan: hiljaks jäänud president

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Venemaa protesti­liikumisele tulnuks kasuks, kui Aleksei Navalnõi oleks sooviga riigipeaks tõusta varem välja tulnud, kirjutab Moskva kolumnist Jüri Maloverjan.

Aleksei Navalnõi, keda mullu peeti Venemaa opositsiooniliidriks, teatas, et tahab saada presidendiks. Liiga vähe, liiga hilja. Selles aga, et see tema soov näeb praegu välja täieliku utoopiana, pole süüdi mitte vaid opositsiooni kiusav võim, aga ka – teatud määral – Navalnõi ise.

Peatselt saab Navalnõist kõigi eelduste kohaselt hoopis vang, väljamõeldud süüdistuste alusel, kuid sellegipoolest ei saa temast enam ühendatud opositsiooni vastupanu sümbolit – seda nii ühtsuse kui ka vastupanu puudumise tõttu. Lähiajal igatahes mitte.

Oleks Navalnõi selle oma soovi umbes aasta tagasi välja kuulutanud, oleks sellest ehk saanud kasvõi väike lisatõuge nii protestiliikumisele kui ka tema poliitikukarjäärile. Liidri roll on alati ja kõikjal poliitikas väga suur, Venemaal aga, kus personifitseeritakse kõike poliitikas toimuvat, on see ülitähtis.

Ning tagantjärele tundub, et üsna paljudel neist, kes tulid Moskva miitingutele küll, kuid midagi enamat teha ei viitsinud, oli just vaja seda tinglikult öeldes «positiivset» eesmärki, et hakata ka igapäevapoliitikast osa võtma. «Navalnõi – presidendiks!», «Õige mees, meie Ljoša presidendiks!» – igatahes oleks suurel osal neist sellist loosungit palju lihtsam mõista ja tõsiseltvõetavaks pidada kui parlamentaarse vabariigi nõuet või skandeerimist «Putin vangi!», mis oli küll lõbus ja vaimustav, kuid samas üsna väheusutav.

Kuid Navalnõi oli liiga ettevaatlik. Ta pelgas piinlikult oma ambitsioonide avalikuks tegemist. Sama püüdlikult üritas ta vältida seostamist ühegi erakonnaga. Ta ei tahtnud riskida ei oma vabadusega ega oma mõjuvõimuga opositsiooni seas – ja nüüd on ta kaotamas mõlemat.

Olukord on Navalnõi ja opositsiooni, aga ka kõigi demokraatlikult meelestatud venemaalaste jaoks päris nutune.

Navalnõi ise peab 17. aprillil ilmuma Kirovi linna kohtusse, kus algab protsess temaga peaosas. Teda süüdistatakse 16 000 000 rubla varguses (400 000 eurot). Seejuures on süüdistus rõhutatult absurdne: juurdlejad kirjutasid süüdistuskokkuvõttes, et Navalnõi, olles kuberneri nõunik, sundis riigifirma Kirovles (Kirovi Mets) metsa oma valitud vahendajale madalama hinnaga müüma, varastatud summaks aga panid kogu müüdud metsa maksumuse, kaasa arvatud see raha, 15 miljonit, mis Kirovles ilusti oma kassasse sai.

Ametivõimud justkui tahavad näidata, et süüdistuse sisul ei ole nende jaoks praegusel juhul mingit tähtsust, kogu protsess (nagu ka veel kolm Navalnõi vastu algatatud kriminaalasja) on puhas hirmutamine ja kõikvõimsuse demonstreerimine.

Nii nagu seda on ka «Bolotnaja kriminaalasi», mille raames opositsionääre süüdistatakse «massirahutustes» eelmise aasta 6. mail «Miljonite marsi» ajal. See oli kõigest kähmlus politseiga, kusjuures suhteliselt loid, võrreldes näiteks natside korraldatud lahinguga Maneeži väljakul 2010. aastal. «Massirahutused» eeldavad Vene kriminaalkoodeksi järgi näiteks relvade kasutamist ja süütamist.

Ametivõime see aga ei loksuta. Opositsiooni ja «kõhklevaid» tuleb hirmutada. Ja Venemaal ei ole olemas ühtki kohut, kes julgeks ja viitsiks poliitilises asjas riigivõimule ära öelda.

Teisipäeval algatas Vene justiitsministeerium esimese administratiivmenetluse «välisagentide seaduse» raames. Esimeseks ohvriks langes ühendus Golos (Hääl), kes on aastaid Kremli ärritanud sellega, et jälgib professionaalse ja mõistagi äärmiselt kriitilise pilguga Vene valimisi. Samas jätkub üle Venemaa enneolematu kampaania – prokuratuur kontrollib totaalselt kõiki iseseisvaid MTÜsid, et välja selgitada, keda veel saab selle seaduse rikkumises süüdistada.

Riigiduuma «opositsioon» on lõplikult toladeks ja presidendi administratsiooni käepikenduseks muudetud. Päris opositsiooni sügisel valitud koordinatsiooninõukogu osutus teovõimetuks.

Ning Navalnõi enda korruptsioonivastased projektid jätkavad küll tööd, kuid tema suurest poliitilisest algatusest, «heast tõemasinast» ehk vabatahtlike koostööl põhinevast, «riigi TV vaatajatele» suunatud vastupropaganda süsteemist, ei saanud asja. Lihtsalt pole piisavalt vabatahtlikke. (Vt ka Jüri Maloverjan, «Tõemasin Venemaa auklikel teedel», PMO 1.06.2012.)

Ei saa muidugi tagantjärele väita, et olukord Vene poliitikas oleks praegu olnud hoopis teistsugune, oleks vaid Navalnõi natuke rohkem julgust üles näidanud. Nagu ei saa väita ka seda, et kui Navalnõi kunagi – imesid juhtub ju – saabki presidendiks, on elu Venemaal põhimõtteliselt teistsugune, kui see oli enne eelmist aastat.

Sellessamas netikanalile Dožd antud intervjuus, mis köitis ka Eestis viivukeseks tähelepanu tänu mittemidagiütlevale lausele «me pole eestlastest hullemad», rääkis Navalnõi, et Venemaal ei olegi vaja suurt midagi muuta, tuleb vaid lõpetada tšinovnikute lausvarastamine, selleks aga praegused võimulolijad eesotsas Putiniga vangi panna. «See on poliitikas tegutsemise tavaline loogika,» väitis Navalnõi. Õige mees tsaariks, vale mees tapalavale, ühesõnaga. Nagu ikka.

Selles ongi üks Vene demokraatia seekordse kaotuse põhjuseid: kompromissi leidmine, aus protseduuride järgimine tundub mõlemale poolele tüütu ja isegi kohatu. Valitseva klassi süü on muidugi võrratult suurem. Just nemad on seadust eirates loonud eeldusi selleks, et järgmine võimuvahetus nende riigis ei saa olla ei rahulik ega valutu.

Kuid väike osa süüst langeb ka mõnedele opositsiooniliidritele, kelle kohatult sõjakas retoorika annab «kollektiivsele Putinile» põhjust arvata – või vähemalt väita –, et nad ei päästa mitte ainult ennast, vaid ka kogu riiki meeletust korralagedusest või isegi tapatalgutest. Opositsiooni ähvardusi ei tohiks muidugi tõsiselt võtta, aga ka ähvarduste objektid, nagu viimasel ajal hakkab üha rohkem tunduma, ei ole ju päris adekvaatsed.

Autor on BBC Vene talituse korrespondent.