Nils Niitra: võibolla olen minagi sotsialist

Nils Niitra Foto: Sille Annuk

Sel teisipäeval laotas Mihkel Mutt Postimehes laiali vandenõuvaiba, mis paigutas sotsialistide kavalasse valimisplaani Mari-Liis Lille kõne pildil valesti olevatest asjadest, hartast ning muidugi rahvakogust.
Viimastel kuudel on sotside ja nende käsilastega kollitamine muutumas üldse mingiks suurmoeks.

Sotsiaalsest ebavõrdsusest ja hoolivusest rääkimine võib tuua hõlpsasti kaasa sotsialistiks tembeldamise, nii et sellega tuleb olla väga ettevaatlik. Õigupoolest ei näita toimuv minu arvates mitte ainult ühiskonna lõhestumist, vaid viitab ka paranoiadiagnoosile.

Kriitikuid tuleb vaigistada nende sildistamise abil. Praegune reaalsus on ainuvõimalik, praegune majanduspoliitika aksioom. Mingeid alternatiivseid maailmu pole olemas ja isegi kui on, siis on need kindlasti olemasolevast halvemad.

Sotsidevastase kampaania lahutamatuks osaks on väide, nagu ei teaks nad majandusest mõhkugi. Sotsid laskvat meie wunderkindliku majanduse kohe põhja! Näitena tuuakse Lõuna-Euroopa riike, ära jäävad miskipärast võrdlused Skandinaavia tüüpi sotsialismiga, sest see ei sobitu mustrisse. Tegelikult uputasid Lõuna-Euroopa majandusi võidu nii sealsed parem- kui vasakerakonnad.

Sotsialistidega hirmutamisel on jäänud ületada vaid üks piir, ent tõenäoliselt lastakse seegi relv käiku veel enne valimisi – tuleb hakata neid punasteks sõimama ja kommunistidega seostama. Sotsialist Jaak Allik tegi juba ühe lohaka avalduse ja end traditsiooniliselt Vene-hirmuga ehtivad parempoolsed erutusid viivitamatult!

Avalduse terviksisu oli minu jaoks intellektuaalselt huvitav, aga väike ja kontekstist välja rebitud osa sellest võimaldas profiidilõikajatel teeselda järjekordset hüsteeriahoogu. Teadagi, Vene-hirm on võimas relv. Kui keegi julgeb vähegi sel teemal õrritada, käitub korralik eesti parempoolne nagu paksuks narritud teismeline.

Sotside võimule laskmisega kaasneks omad riskid, aga kindlasti pole need seotud ohuga Eesti iseseisvusele. Probleemiks võiks kujuneda hoopis kihk paisutada pärast pikaajalist opositsioonis olekut oma seltskonnaga riigiaparaati. Erasektoris napib sotsidel sõpru juba loomuomaselt, nõnda kujunekski väljundiks parasiteerimine mõnes ministeeriumis või ametis.

Paremerakondade teened Eesti majanduse ülesehitamisel on vaieldamatud, aga see ei anna  õigust kuulutada teistsuguseid arusaamu valeks – selline suhtumine viitab üksnes parempoliitikute endi stagneerumisele. Tõepoolest – kui sotsialism on iha suurema sotsiaalse võrdsuse ja hoolivuse järele, ju siis olen ka mina sotsialist. Sel juhul on meil Eestis palju sotsialiste, kes ei kuulu ühtegi erakonda. Meie hulk kasvab.