Andres Anvelt: Berlusconi unistus

Andres Anvelt Foto: Priit Simson / Postimees

Kas riigikogus esimese lugemise läbinud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu viib meid täiuslikuma õigusriigi poole või sellest hoopis kaugemale?

Keskerakonna esitatud ja koalitsiooni häältega edasise menetlusloa saanud kriminaalmenetlusseadustiku muutmise eelnõu 295 SE on muutumas omapäraseks lakmuspaberiks vaidluses, kas Eesti on juba välja kujunenud või noore demokraatiaga riik. Sellele eelnõule on antud ka skandaalse Itaalia peaministri Berlusconi nimi, kes on oma võimuloleku ajal võtnud ette katseid suruda parlamendist läbi kohtumõistmist ahendavaid seadusi.

Nii näiteks on mitmed tema valitsuse algatatud immuniteediseadused aidanud täielikult vältida igasugust kriminaaluurimist nii tal endal kui ka mõnel teisel kõrgel riigitegelasel või siis ka piiranud prokuratuuri edasikaebeõigust teise astme kohtule. Ühise nimetajaga võiks sellised seadusemuudatused võtta kokku kui poliitilised mugavusseadused, mis peletaksid paha poliitika haisu peale kogunenud tüütuid uurimiskärbseid, kelle tegevus omakorda võib olla ohuks järgmistel valimistel.

Teisisõnu ei otsita probleemile lahendust mitte poliitikute käitumise parandamise ja läbipaistvamaks muutmise teel, vaid peletatakse vahendeid valimata eemale neid, kelle ülesandeks on õigusriigis puhtuse hoidmine ja ühiskondliku õiglustunde tagamine. Demokraatiale iseloomulikuks jooneks selle protsessi puhul on see, et mugavate käskude ja keeldude pealesurumine ei toimu mitte varjatud mõjutusprotsesside kaudu, vaid avalikult, seadusandlikus protsessis.

Nii ei jäänud tulemata ka meie oma Berlusconi seaduse eelnõu, mis riigikogus nüüd saatust ootab. Eesmärk on üllas. Tõhustada demokraatia ja inimõiguste kaitset Eestis. Protsess, millele iga demokraatia peab pidevalt otsa vaatama, kuna inimõiguste tagamine ei saa ju kunagi valmis.

Sellised näited nagu menetlustähtaegade korrastamine, süüdistatava poole õiguste täiendav ja tasakaalustav tagamine, läbiotsimise kui erasfääri ühe piiravama toimingu täpsem määratlemine – kõik need osutavad demokraatliku riigi menetlusnõuete avarale arenemisruumile, kui eelnõusse poleks sisse kirjutatud mitmeid sätted, mis viitavad Eesti reaalpoliitika hiljutistele mädapaisetele. Sarnaselt Berlusconi probleemidega kannavad ka nemad endas mõnele poliitikule ebameeldivaid ja ettearvamatuid lahendusi ning avalikkuse kõrgendatud tähelepanu.

Esiteks: esimese astme kohtus õigeksmõistva otsuse saanud maadevahetusprotsess. Praegune eelnõu sisaldab soovi võtta prokuratuurilt õigus apellatsioonile ehk edasikaebamisele juhul, kui esimese astme otsus on õigeksmõistev. Seaduseelnõu poolt rääkijad on väitnud, et tõendite otsene hindamine ongi maakohtu privileeg. Vastavalt seadusele on see ka teise astme kohtu enda otsus, kas ta hindab tõendeid vahetult või arutab ainult menetluslikke rikkumisi. Seaduse eelnõu jõustumisel eespool nimetatud protsess lõpeks ja jääksid ainult spekulatsioonid. Protsess ei lõppenud ju mitte kohtuotsuse, vaid seadusemuudatusega.

Teiseks: ühe erakonna kontori läbiotsimisel leitud asjakohatud kirjad, mille hankimise meetod viitas teisele võimalikule kuriteole. Nii tahetakse eelnõuga keelata prokuratuuril võtta mõnes kriminaalasjas teostatava läbiotsimise käigus ära muid esemeid, mis otseselt küll ei ole seotud läbiviidava menetlusega, kuid võivad viidata teisele seaduserikkumisele.

Teisisõnu, kaitsmaks ühe isiku, antud juhul läbiotsitava kahtlustatava erasfääri, lubame räigelt rikkuda teise inimese õigusi. Selle inimese õigusi, kelle suhtes on alust leitud materjali põhjalt arvata, et on sooritatud kuritegu. Prokuratuur sellesse sekkuda tulevikus ei tohiks. Vildakas kuidagi… Mismoodi kirjad sinna said, jääks aga taas spekulatsioonide kapsaaeda, sest ametlikuks menetluseks enam uue seaduse järgi alust ei ole.

Kolmandaks: tulevikus saab vältida suurt hulka tüütuid korruptsioonikuritegusid, kus tõendeid hangitakse seni suures osas politsei jälitusmeetmete kaudu. Seaduseelnõu lubaks jälitustoiminguid ainult esimese astme kuritegude puhul.

Enamik varjatud kuritegevust, mis tekitab meie kodanikele ja riigile enim kahju, toimub aga just sellest kuriteo raskusastme piirist allpool. Sätte põhjenduseks tuuakse küll jälitustoimingute suur hulk meie ühiskonnas ning vajadus nende hulka lihtsa matemaatilise kärpe kaudu vähendada, unustades ära, et vaatamata ühiskonna ja kriminogeense olukorra stabiliseerumisele hukkub meil aastas 160 inimest teise astme narkokuriteo tagajärjel, pannakse toime üha enam arvutikelmusi, majanduskuriteod võtavad eelarvest sadu miljoneid eurosid ning aeg-ajalt tahetakse ikka ka avaliku teenuse eest varjatult meelehead küsida. Need kõik on aga teise astme kuriteod.

Sellest kõigest tekibki küsimus, kas sellised seadusemuudatused ikka teenivad meie põhiseaduslikke väärtusi, nagu vabadus, demokraatia, üksikisiku õigused ja nende kaitse riigi omavoli eest. Pigem osutab selline lähenemine põhiseaduse tehnokraatsele tõlgendamisele, kus demokraatia ja üksikisiku õigused monopoliseeritakse kitsaste poliitiliste huvigruppide tasemele ning laiem õiglustunne tuuakse ohvriks poliitiliselt mugavale seadusele. Teisisõnu on see seaduseelnõu, millest Berlusconi unistaks.

Õnneks väljakujunenud demokraatiaga Itaalia ülemkohus tühistas tema sellise soovi ning kuulutas kõik tema mugavusseadused põhiseadusvastaseks.