Kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg

FOTO: Toomas Huik

Venemaa eriteenistused jätkavad oma värbamisüritusi Eesti elanike vastu senisest agressiivsemalt, kirjutab kapo peadirektor Raivo Aeg täna avaldatava kaitsepolitseiameti 2012 aastaraamatu eessõnas. Postimehe arvamusportaal avaldab selle täismahus.

Kaitsepolitseil  on  rõõm  ja  vastutus tuua  teieni  juba  15.  aastaraamat, milles anname kõigile partneritele ja laiemale  avalikkusele  aru oma töövaldkondadest, tähelepanekutest  ja järeldustest,  mida  peame  oluliseks Eesti  Vabariigi  julgeoleku  tagamisel.  Selles raamatus  on rõõmustavat, hoiatavat  ja  kurvastavatki,  aga ennekõike soovime, et kõik siin toodu  paneks  mõtlema  ja  avaks  uusi arutelusid.

Aastaraamatut välja andes rõhutame, et  kaitsepolitsei on tänapäevane julgeolekuasutus, mitte salateenistus. See tähendab, et meie ülesandeks pole  ainult valitud võimukandjatele salaja kogutud info edastamine ning varjatud  meetmete rakendamine, vaid ka dialoog meie põhiseadusliku suverääniga,  kelleks on rahvas. Seisame selle eest, et julgeolekuohte laiemalt teadvustada  –  julgeme olla võimaluste piires avatud ja vajaduse piires ettevaatlikud. Jah, meie töös on üksikasju, millest ei ole võimalik avalikult rääkida, sest see võiks ohtu seada meie töötajaid ja partnereid ning nende töö edukuse. Küll aga võime julgelt öelda, et peamine on meie töös avalik – need on põhieesmärgid.

Aastaraamatu ilmumise ajaks on Eesti taastatud põhiseaduslik kord püsinud kauem kui enne selle kaotamist 1940. aastal. Et seda edasi hoida, püüame õppida mineviku vigadest, pingutame oma igapäevatöös põhiseaduse kaitsel, olles  ustavad  rahvale. Loodame, et meie aastaraamatud aitavad kõigil lugejatel  langetada teadlikke ja mitmekülgselt kaalutletud otsuseid ning mis peamine – otsustada ise.

Aastaraamatu koostamise aluspõhimõtteid õiguslikult sõnastades leiame,  et andmete avalikustamine lähtub eesmärgipärasusest ja on proportsionaalne meede võimalike ohtude ennetamiseks avalikkuse teavitamise kaudu. Demokraatlikus riigis on kodanikel õigus teada ja julgeolekuasutusel kohustus ühiskonda teavitada teda mõjutada võivatest ohuteguritest. Seega kui puudub õiguslik alus informatsiooni salastamiseks, tulebki avalikkust teavitada.

Aastaraamatus avaldatakse teavet, mis on saadud erinevatest allikatest õiguslikult lubatud vahendite ja meetoditega. Kogutud faktide analüüs, tõlgendused,  järeldused ja lisatud väärtushinnangud lähtuvad nendest samadest põhimõtetest.
 
Põhiseadusliku korra kõige tõsisemad ohud on seotud suveräänsusega – Eesti rahva ja riigi võimega langetada oma olulisi otsuseid ise, oma rahva huvides nii, nagu põhiseadus seda ette näeb. Just suveräänsust riivavad meie siseasjusse sekkuv mõjutustegevus, lõimumise vastu võitlemine, riigireetmisele ahvatlemine ja survestamine ning tagatipuks ka kõige labasem ametnike äraostmine, kui sellele õigel ajal piiri ei panda. Mida väiksem on riik, seda suurem on iga üksiku otsustaja kaal ja vastutus.

Hoolimata siin saadud tagasilöökidest jätkavad Venemaa eriteenistused oma  värbamisüritusi Eesti elanike vastu senisest agressiivsemalt – nii katsete arvu kui ka kasutatavate võtete poolest. Vastuluuretööga oleme näidanud, et meil on nende vastu rohtu. Riigi huve ja julgeolekut saab aga  sihipäraselt  kahjustada  ka  ilma salakuulamise  või  riigireetmiseta, hoopis rafineeritumate meetoditega.

Tänavuses  aastaraamatus on juttu mõistest «pehme jõud». Kasutan siin meelega jutumärke, sest pehme jõud oma  tavapärases  kõige  üldisemas tähenduses  on  sümpaatia  võitmine pehmete väärtuste kaudu ega justkui peakski julgeolekuasutuste huviorbiiti kuuluma. Kaitsepolitsei ei saa aga probleemist mööda vaadata, kui ilustatud sõnade tagant paistavad teistsugused teod ja  varjatud eesmärgid. Kui mõni välisriik või seda teeniv huvirühm tegutseb süstemaatiliselt selle nimel, et enda huvides mõjutada meie riigisisest elu ja otsuseid, siis pole tegemist enam pehme jõu, vaid mõjutustegevusega, nagu seda valdavalt defineeritakse.
 
Et kaitsepolitsei saaks püsida julgeolekuasutuse ülesannete ja proportsionaalse tegevuse piires, peame tegema vahet demokraatlikul riigisisesel debatil ning teise  riigi katsetel seda debatti enda huvides ära kasutada. Olukordades, kus mõne Eesti elaniku või kohaliku huvirühma eesmärgid ja tegevus põimuvad välisriigi omadega, jäägu lõplike hinnangute andmine Eesti avalikkusele. Meie ülesandeks on koguda teavet sellise mõjutustegevuse eesmärkidest, meetoditest ja kanalitest ning oma järeldusi rahvaga jagada. Mida avatumad me seejuures oleme, seda rohkem on võimalik kaasa rääkida, ka neil, kes meiega ei nõustu. Eestis on kõigil vabadus avaldada oma arvamust ning isegi neid meediakanaleid, mille sõltumatuses ja ausates kavatsustes me kahtleme, ei ürita keegi kinni keerata.

Aktuaalsust pole kaotanud aegumatute rahvusvaheliste kuritegude uurimine. Oleme hiljuti kindlaks teinud repressiivorganite 60 aasta taguste mõrvade ohvrid,  keda Nõukogude võim püüdis igaveseks varjata. Vabandage meid, kui kirjeldame  päevavalgele tulnud julmusi liiga üksikasjalikult. Õõvastavam on tõsiasi, et maailma mõjukaimate riikide seas on ikka veel selliseid, kus kõige kõrgemal tasemel idealiseeritakse stalinistlikku terrorirežiimi ja laimatakse selle ohvreid.  Kindlasti ei ole tegemist ainult ajalooga, vaid faktidega, millel on tähtsus ja aktuaalsus ka tänapäeval, rääkimata õppetundidest. Pole juhus, et aastaraamat lõpeb sõnadega «Töötame edasi selle nimel, et ka kõige koletum tõde ei jääks ainult kurjategijate teada».