Helir-Valdor Seeder.

FOTO: Toomas Huik

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kirjutab, et on üks vähestest Eesti poliitikutest, kes ütleb avalikult välja, et uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine sellisel kujul ei ole mõistlik ega vasta Eesti huvidele.

Riigipiirid ei ole karmoška, mida saab tuju järgi edasi-tagasi tõmmata, ütles Venemaa kindralmajor Fjodor Kostjajevile Mulgimaalt pärit kindralmajor Jaan Soots, kes oli Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vaheliste rahuläbirääkimiste Eesti-poolne sõjaline ekspert. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus meid tahetakse lausa karmoška järgi tantsima panna.

Olen üks vähestest Eesti poliitikutest, kes arvab ka praegu ja ütleb avalikult välja, et uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine sellisel kujul ei ole mõistlik ega vasta Eesti huvidele.

Kindlasti riputatakse mulle nüüd kaela rahvusliku ullikese silt, kes sisepoliitilistest eesmärkidest tulenevalt soovib piirileppe sõlmimist nurjata. Tunnistan, et juba 2005. aastal, riigikogu liikmena, toetasin preambula lisamist lepingusse lootuses, et piirileping sellise piiri kulgemisega jääb sõlmimata.

Ma ei olnud oma mõtetega üksi, mõnigi teine riigikogu liige lähtus preambula toetamisel samast lootusest. Vaatamata preambula lisamisele hääletasid neli tolleaegset Isamaliidu liiget – Tõnis Lukas, Andres Herkel, Peeter Tulviste ja mina piirilepingu ratifitseerimisele vastu. Venemaa käitumine oli ettearvatav ja uut piirilepingut pole tänaseni.

Põhjus on ju kõigile arusaadav - Venemaa ei tunnusta Tartu rahulepingu konkreetset piirijoont ega 1918. aastal asutatud Eesti Vabariigi riiklikku järjepidevust. Iga vastavasisuline avaldus on Venemaale täielikult vastuvõetamatu. Seega soovisime sõlmida kahepoolse piirilepingu riigiga, kes ei olnud ega ole jätkuvalt valmis tunnustama Eesti riiklikku järjepidevust. Preambula oli nagu lakmuspaber, mis seda kinnitas.

Tartu rahuleping on tervik, mis sätestab nii Eesti Vabariigi õigusliku aluse, kui ka piiri Venemaaga. Seega Eesti riiklik järjepidevus ja territoorium tulenevad Tartu rahulepingust. Paljud Eesti poliitikud ja eksperdid on asunud lepingut tükeldama. EV õiguslikku järjepidevust käsitletakse ühepoolse õigusteoreetilise kõrgpilotaažina ja piirilepingut lihtsalt «tehnilise lepinguna».

Lauri Mälksoo kirjutab 13. märtsi Postimehes: «... jääb eelkõige kummagi riigi õigusteadlaste ja ajaloolaste edasiseks ülesandeks näidata tõlgenduslikult, mis on Tartu rahulepingu üksikute sätete staatus praegu.» ja lisab: «uus piirileping reguleeriks ainult piiri küsimusi, jätaks need otsad teadlikult lahti ja tõlgendused avatuks.»

Näen Mälksoo väljaöeldus mitut ohtlikku momenti. Kõigepealt soovitakse jätta mandaadiga poliitikud sisulisest otsustamisest ja arutelust kõrvale ning kuulutada see küsimus nn teaduslikuks uurimisobjektiks ja ainult diplomaatide-asjatundjate pärusmaaks. Teiseks öeldakse välja, et mõlemad osapooled võivadki Tartu rahulepingut tükeldada üksikuteks säteteks ning tõlgendada neid oma äranägemist mööda erinevalt.

Lõpuks tunnistatakse, et Tartu rahulepingu õiguslik tähendus praegu võib olla hoopis midagi muud, kui selle sõlmimisel. Niisugune sõnum on ohtlik ja sellega saeme oksa, millel püsime.

Uue piirilepingu sõlmimisega ei toimu positiivset läbimurret Eesti-Vene suhetes, selle tulemuseks on Venemaa võimalus «väärikalt», st Tartu rahulepingut tunnustamata saavutada olukord, kus Eesti tunnistaks Stalini tõmmatud piirijoont ning Venemaale jääks seejärel võimalus sobival ajal ja kujul see ratifitseerida või mitte.

Venemaa-poolseks piirilepingu sõlmimise üheks huviks on tõenäoliselt soov saada tulevikus ELiga viisavabadus ning selleks on vajalik kahepoolselt kokkulepitud piir. Oleme rumalad, kui anname selle trumbi praegusel kujul Vene poliitikute tagataskusse ilma, et Eesti mured seoses piirilepinguga mingisugusegi lahenduse leiaksid.

Loomulikult on nii Eesti kui ka EL huvitatud piirilepingu sõlmimisest, aga Eestil ei ole midagi häbeneda. Oleme näidanud üles head tahet, ühepoolselt ja ohvrimeelselt juba 2005. aastal piirileppe sõlmimisega. Meil puudub vähimgi vajadus oma põhimõtteid veel revideerida. Tegelikult oleme teinud suure vea andes teada, et oleme valmis piirilepingu lahti siduma Tartu rahulepingu põhimõtetest.

Eesti loobumine preambulaga piirileppest süvendab Venemaa poliitikutes kindlust, et nad on õigel teel, kui ei tunnusta Tartu rahulepingut ega Eesti okupeerimist 1940. aastal. Tuleb olla ainult kannatlik ja järjepidev oma poliitikas. Venemaa pole 20 aasta jooksul teinud ühtegi omapoolset vastutulekut piiriläbirääkimistel.

Täna loobume territooriumist, homme TÜ varadest, ülehomme presidendi ametirahast ja seejärel Tartu rahulepingu põhimõtetest - ikka reaalpoliitilistel ja praktilistel kaalutlustel, et me niikuinii midagi tagasi ei saa ja oluline on hoida naabriga häid majanduspoliitilisi suhteid.

Tegelikult pole kunagi Eesti-Vene suhted sõltunud Eesti-poolsest tegevusest ja tahtest, vaid Venemaa poolsest huvist või rahvusvahelisest olukorrast.

Meil puudub vajadus Tartu rahulepingut jagada õiguslikeks aspektideks ja tehniliseks piirilepinguks ning jätta Venemaale õigus omasoodu tõlgendada Tartu rahulepingu õiguslikke aspekte. Eesti riiki, mis asutati 1918. aastal ning taastati õigusliku järjepidevuse alusel, on tunnustanud enamus maailma riike ning rahvusvahelised organisatsioonid ÜRO, EL, NATO jt. Me ei tohi anda võimalust muuta senist Tartu rahulepingu tähendust, mis toetub rahvusvahelisele õigusele.

Piirileping ei ole tehniline allkiri paberil

Kahjuks käsitletakse uut piirilepingut ainult õiguslik-tehnilisena. Kõrvale jäetakse uue piirijoone praktiline tähendus, mis on ebaõnnestunud ega vasta Eesti majanduslikele ja julgeolekupoliitilistele huvidele. Minu vastuhääletamise põhjus 2005. aastal riigikogus oli õiguslike küsitavuste kõrval just ebapraktiline piirijoon, mis on vastuolus Eesti huvidega.

Ma ei räägi siin rahvusromantiliselt merepiirist, Narva tagustest aladest ja Petserimaast, millega poolitame setude asuala kahe riigi vahel, ega ka lahendamata Saatse saapast. Eesti omapäraks on see, et 90 protsenti meie elektrist toodetakse ühes punktis - Narvas. Uue piirilepinguga põlistatakse olukord, et Narvas elektri tootmine jääbki sõltuma Venemaa heast tahtest. Narva jõel asuva venepoolse tammi lüüsidega saab ühepoolselt alandada veetaset, mille tagajärjel on võimalik Narvas elektri tootmist jätkata vaid 20-30 protsendises mahus. Venepoolse tammi täieliku avamise korral seiskuksid mõlemad meie põlevkivi elektrijaamad täielikult. See on julgeolekurisk. Seni on tammi hooldustööd lahendatud piireületavalt töömeeste tasemel. Selline olukord on ebanormaalne ning ebapraktilise piirilepingu sõlmimise hilisem leevendamine kahepoolsete koostöölepingutega tagantjärele, juhul kui Venemaa nõustuks ja täidaks lepinguid, oleks ebakindel ja kilplaslik lahendus.

Lisaks asub Narva jõel hüdroelektrijaam. Rahvusvaheliste reeglite järgi jaotatakse hüdroressurss jõgikondade vee järgi. Narva jõe valgalast 1/3 moodustub Eesti poolelt ja 2/3 Venemaalt. Eesti ei saa praegu ühtegi protsenti hüdrojaama toodangust. Ei näe seda ette ka 2005. aastal sõlmitud piirileping. Ometi oleks see meile vajalik näiteks tipukoormuse katmisel, rääkimata õigusest või õiglusest. Venemaa laseb hüdroelektrijaama turbiinidele vee kanali kaudu, mille tulemusena on Narva jõe looduslik säng ja kuulus kärestik enamuse aastast sisuliselt kuiv. Sellega on hävitatud loomulik looduslik keskkond, kalavarud ja kudealad.

Lahendamata jäävad ka Narvas sillaga ning jõe- ja piiriületamisega seotud probleemid. Paar aastat tagasi remonditi ainult Eesti rahadega põhjalikult Narva silda, kus Venemaa lubas armulikult teostada remonditöid ka venepoolsel silla osal.

Kui tegemist on ainult «tehnilise» lepinguga, siis lahendagem need «tehnilised» probleemid. Ükski normaalne riik ei sõlmiks sellist piirilepingut vabatahtlikult. Rahvusvaheline üldsus mõistaks meid väga hästi, kui me keskenduksime Venemaaga õigusliku ping-pongi mängimise asemel oluliste praktiliste küsimuste ja oma olukorra selgitamisele.
Tegime vea, kui andsime 1990ndate aastate keskel nõusoleku lähtuda ENSV piiridest aga 2005. aasta andis meile võimaluse vigade parandamiseks. Nüüd oleme taas libastumas.

Kes asja teavad (Mälksoo väljend) küsivad kindlasti, kas ma tõesti pean võimalikuks avada 2005. aastal fikseeritud piirileping, millal ja kuidas? Tunnistan, et ei oska sellele küsimusele täna vastata, aga mind on hämmastanud asjaolu, millest kirjutab ka Mälksoo ,et juba 1990ndate keskpaigas jõudsid Eesti välispoliitika vedajad järeldusele, et Tartu rahulepinguga sätestatud piiri taastamise nõudlemine Venemaalt on lootusetu üritus. Kõigest kolme aastaga jõuti niivõrd lõplikule järeldusele, samas õigusliku järjepidevuse ja okupatsiooni tunnustamist Moskva poolt ootame jätkuvalt aastakümneid hiljem.

Ettevõtja võib mõelda 5 aasta perspektiivis, riik peab mõtlema 100 aastat ette. Riigipiiri küsimus on pikaajaline teema. Kiire otsus hetkepoliitilisest reaalsusest lähtudes võib olla vale. Mina nende teadjate hulka ei kuulu, kes teavad, et me mitte kunagi ei saavuta paremat piirilepingut. Pigem olen ma arvamusel, et 100 aasta pärast on tõenäolisem Eesti riik Tartu rahulepingu piirides, kui Venemaa tänastes piirides.

Kui 1910. aastal oleks keegi poliitikutest väitnud, et 1920ndal aastal on iseseisev Eesti Vabariik Tartu rahulepingu järgsete piiridega, oleks teda hulluks peetud, samuti nagu neidki poliitikuid, kes oleks 1981. aastal väitnud, et kümne aasta pärast ei ole Nõukogude Liitu ning isegi Valgevene on iseseisev riik, vaatamata sellele, et ta mitu aastat peale iseseisvumist soovis taasühineda Venemaaga. Niimoodi on teadjate meestega ja reaalpoliitikaga.

Juhul, kui sõlmitakse uus piirileping Stalini aegsest piirist lähtudes ja ilma Tartu rahulepingule viitamata, siis ei tühista see automaatselt 2005. aastal riigikogu poolt piirilepingu ratifitseerimise seadust ja meie ühepoolset avaldust preambulas. See jääb kehtima ja loodetavasti ei hakka riigikogu seda tühistama.

Mida see siis tähendab ja Eestile annab, jääb juba tõesti õigusteadlaste ja ajaloolaste tõlgendada. Mina olen jätkuvalt arvamusel, et vale on lähtuda ainult hetkepoliitilisest reaalsusest või lühiajalisest pragmaatilisest perspektiivist. Peame vaatama väga kaugele ning selles kontekstis ei ole Tartu rahulepingu tükeldamine, ENSV piirist lähtumine ning 2005. aastal ratifitseerimise seaduse preambulast taganemine õige.

Lõpetuseks tahan öelda, et pean konsultatsioonide ja läbirääkimiste pidamist Venemaaga piiriküsimustes õigeks, sest ainult nii on võimalik jõuda kokkuleppeni aga nende konsultatsioonide eesmärgiks ei tohiks olla piirilepingu loobumine, vaid Eesti huvide esindamine ja probleemidele lahenduste leidmine.