Marianne Mikko: valitsus peab palgalõhet kiluks

Marianne Mikko Foto: Peeter Langovits

Riigikogu liige Marianne Mikko (SDE) kirjutab tänase Eesti naise võrdse palga päeva puhul, et valitsus ei pööra palgaküsimusele piisavat tähelepanu.

Järjekordses Eurostati uuringus Euroopa Liidu soolisest palgaerinevusest on Eesti jätkuvalt tagantpoolt esimesel kohal. Tõsi, on toimunud väike edasiminek: kui 2007. aastal oli Eesti mehe ja naise töötasu erinevus 31 protsenti, siis 2010. aasta näitaja on ümardatult 28 protsenti. Kuid positsioon edetabelis on sama: nagu varem, on ka nüüd sooline palgalõhe Euroopa Liidu riikidest just Eestis kõige sügavam.

Me võime asuda peaministri kombel vaidlema, et Eurostati metodoloogia pole seesama, mis meil siin Maarjamaal. Et me ei saa ju ometi olla kehvemad kui Kreeka või Itaalia. Ent muid Eurostati uuringuid kiidab valitsus igati heaks. Eriti just nende uuringutulemustega, mis meid ühes või teises küsimuses heast küljest näitavad, nõustutakse ilma ühegi küsimuseta.

Peaminister on korduvalt riigikogu liikmeid rahustamas käinud, et asi on kontrolli all. Kui 2011. aasta septembris nõudis riigikogu ühehäälselt valitsuselt soolise palgalõhe vähendamise tegevuskava, siis see, mida meile kolmveerand aastat hiljem Toompeal tutvustati, ei kannata kriitikat: sotsiaalministeerium oli välja töötanud teavituskava soolisest palgaerinevusest. Rahvaesindajatele püüti müüa kaupa, mille «parim enne» on juba ammu möödas – ehk midagi, mis on teada nagunii.

Kurioosne on fakt, et 85 protsendi ulatuses maksab Eesti palgalõhet teadvustava tegevuskava kinni Norra Kuningriik. Nagu teame, ei kuulu see rikas Põhjala riik Euroopa Liitu. Ent sootundlikule Norrale läheb väga korda Eesti soolise võrdõiguslikkuse räbal seisukord.

Norra valitsuse jaoks pole probleem sotsiaalselt ebaküpsele väikeriigile raha leida. Minul riigikogu liikmena on aga enam kui piinlik, et meie parempoolne valitsus laseb oma n-ö tegevuskava kinni maksta Norra sotsiaaldemokraatlikul valitsusel.

Mis siis ikkagi on palgalõhe, see meie haisev rahvuskala? Euroopa Liidus mõistetakse soolise palgalõhe all naiste ja meeste tunnipalkade erinevust majanduses tervikuna. Praegu on sooline palgalõhe Euroopa Liidus keskmiselt 16,2 protsenti. Tõsi, see näitaja ei kätke erinevusi naiste ja meeste hariduses, töökogemuses, tööaja kestuses ega töökohtades. Kuid Euroopa Komisjoni analüüsi põhjal on neid tegureid arvesse võttes võimalik seletada kõigest umbes poolt palgalõhe suurusest. Teist poolt saab seletada naiste diskrimineerimisega tööturul, mis on tõenäoliselt üks peamisi palgalõhe põhjuseid.

Uuringu suhtes kriitilisel peaministril on õigus: Itaalias on palgalõhe väike. Kuid see ei sea kuidagi uuringu tulemusi kahtluse alla. Viieprotsendine sooline palgaerinevus tuleb seal sellest, et Itaalia naiste tööhõivemäär on madalam. Teisisõnu, miinimumpalgaga töölkäimise asemel eelistavad vähem haritud või kutseoskusteta naised jääda koju.

Palgalõhe tekib ka siis, kui osaajaga töötavate naiste osakaal on suur. Sellised riigid on Saksamaa ja Austria. Sooline palgalõhe on neis riikides vastavalt 22 ja 24 protsenti.

Mis Eestisse puutub, siis üks palgalõhe suuruse põhjuseid on vähene palgakorralduse institutsionaliseeritus. Vabamatest ja väiksemate piirangutega palgaläbirääkimistest võidavad enamasti mehed. Jäigemate palgasüsteemide puhul on erinevused meeste ja naiste palkade vahel tavaliselt väiksemad. Lühidalt: naised võidavad ametiühingutesse kuulumisest.

Teine oluline põhjus on Eestile omane segregeeritud tööturg. See tähendab, et meie naised on koondunud kas teatud erialadele või sektoritesse ja neil tegevusaladel on vastavalt keskmisest madalamad palgad. Kultuuri-, meditsiini- ja haridusvaldkond on need, kus põhiliselt töötavad Eestis naised.

Statistikaameti järgi oli 2010. aasta hooldustöötajate keskmine tunnipalk (2,6 eurot) enam kui kolmandiku võrra väiksem kui mootorsõidukite lukkseppade tunnipalk (4,1 eurot). Seega võib täheldada, kui naised ja mehed koonduvad tööturul erinevatele tegevus- ja ametialadele, võib see põhjustada soolise palgalõhe ka sel juhul, kui sama töö eest makstakse kõigile täpselt sama palka.

Eesti puhul on paslik puudutada ka vertikaalse segregatsiooni teemat ehk seda, kui palju on juhtivatel kohtadel naisi. Eesti börsiettevõtete nõukogudes on naisi vähe. Tõsi, meil on ka börsiettevõtteid vähevõitu – 11. Vaid kolmes on naised enam-vähem euroopalikul tasemel esindatud. Üldiselt aga istuvad nõukogus laua taga tähtsalt pintsakud, sekka ei ühtki kleiti.

Sellest hoolimata ajas meie valitsus nagu põikpäine sõnn sõrad vastu Euroopa Komisjoni algatusele püüda selle poole, et börsiettevõtte juhtorganid oleks sooliselt tasakaalustatud: aastaks 2020  peaks neis olema 40 protsenti naisi. Peaminister aga korrutas hiljuti SDE fraktsiooni arupärimisele vastates nagu katkine grammofon, et kvoote ei ole ega tule. Imelik on kuulda sellist emotsionaalset karjet aastal 2013, mil Eesti ülikoolide lõpetajatest kolmveerand on naised.

Mida teha, et palgalõhet vähendada? Nagu öeldud, võõra rahaga elluviidav valitsuse tegevuskava (tegelikult küll teavituskava) on nõrk paber. Vaja on jõulisi samme. Näpunäiteid, mida teha, on sotsiaaldemokraatlikud naised MTÜ Kadri abil juba kaks aastat pakkunud. Kadrid on koondanud mitme partei ja organisatsiooni naisi, et 11. aprillil ehk Eesti naise võrdse palga päeval Tammsaare pargis meelt avaldada.

11. aprill on Eesti naise võrdse palga päevaks valitud seetõttu, et just 101 päeva aastas peab naine töötama Eestis enam kui mees, et sama palk välja teenida. Võrdluseks: Euroopa Liidus jõudis see päev kätte 28. veebruaril.

Nagu eelmisel ja üle-eelmisel aastal, oleme ka nüüd vormistanud valitsusele kirjaliku petitsiooni. Selles märgukirjas juhime tähelepanu soolisele palgalõhele kui Eesti ühiskonnas hädasti lahendamist vajavale probleemile.

Esiteks, soolise võrdõiguslikkuse seadus vajab ellurakendamist. See pea kümme aastat tagasi vastu võetud seadus kohustab tööandjat koguma soopõhiseid tööalaseid statistilisi andmeid, mis võimaldaks jälgida ja hinnata võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist töösuhetes.

Andmete kogumise korra ja andmete loetelu pidi kehtestama valitsus. Seda kohustust ei ole valitsus tänaseni täitnud, just nagu ei ole loodud ka seaduses ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu. Lihtne järeldus: valitsus eesotsas valitsusjuhiga peab ennast seadusest kõrgemal seisvaks.

Teiseks, avaliku sektori palgad peaksid muutuma täiesti avalikuks. Selle sammu on rahandusminister Jürgen Ligi ennekuulmatuks tunnistanud: mehel võib häbi hakata, kui näeb, et teine temast rohkem teenib. Kuid Eesti naised tahavad lihtsat asja: et sama töö eest saaks nii mees kui naine sama palka. Tahavad seda õigusega, mis on fikseeritud rohkem kui poolsada aastat tagasi ja millel baseerub Euroopa Liit oma Rooma lepinguga.

Kolmandaks, aeg on sealmaal, et börsiettevõtete nõukogude soolise jaotumise teemast edasi minna. Eesti naise võrdse palga päeva eel võiks rääkida juba ka riigiettevõtetest. Pean vajalikuks juhtida valitsuse tähelepanu naiste alaesindatusele riigile kuuluvate ettevõtete juhtkondades, nii nõukogusid kui juhatusi silmas pidades. Kes siis veel, kui mitte riik ei peaks sootundlikkusega eeskuju näitama. Härrased, käärige käised üles ja asuge seadust täitma, selle asemel et palgalõhet tuima tursa näoga tunnistada.