Vaatamata sellele, et just tehnoloogia valdkonna ettevõtjad juba aastaid häälekalt tööjõupuudust kurdavad, ei ole ükski Eesti neljast parlamendiparteist tööjõu sissetoomist avalikult toetanud. Sõnavõttudest jääb isegi mulje, et erakonnad võistlevad, kes suudab seda vähem toetada.
Et see algatus just IRLilt tuleb, võib esiti mõjuda veidi võõristavalt: ka 2011. aasta lõpus avalikuks saanud elamislubade skandaali kesksed kujud olid IRLi ridadest – Nikolai Stelmach ja Indrek Raudne. Peale nende kahe määrdunud näpujälgede võib elamisloa saamise lihtsustamine olla vastumeelne ka rahvuskonservatiivsemale osale IRLi valijatest. Nii võib selle seadusemuudatuse elluviimine osutuda poliitiliselt üsna keeruliseks ja IRL selle algatajana keskmisest kergemini haavatavaks.
Olnuks justkui loogilisem, kui selline ettepanek tulnuks Reformierakonnalt, sest ettevõtlusvabaduse eest seismine on olnud nende lipulaev. Kuid et peaminister Andrus Ansip on kolmandatest riikidest pärit tööjõu sissetoomist pigem tõrjunud, on ilmselt oodata põnevat debatti erakondade vahel.
Samas on Arengufond mitmes oma visioonidokumendis rõhutanud Eesti ühiskonna avatumaks muutumise tähtsust ja suure väärtusega inimvara ligimeelitamise olulisust. Seda muidugi juhul, kui me ikka tahame kunagi jõuda vähemalt Euroopa keskmiste riikide hulka.
Seda, kui keeruline on praegu vajalikku tippspetsialisti Eestisse tööle tuua, on Arengufond oma neljandas raportis riigikogule lausa skeemi abil kirjeldanud. Ja küsimus ei ole ainult kehtivates seadustes – kui on olemas avalik toetus ja poliitiline üksmeel, siis selle muutmine on kõigest tehniline küsimus.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/04/10/1683836t1hceae.jpg)