Toivo Kalmo: Rahvakogu arutluspäevale jõudsid üsna äranuditud küsimused

Tallinna lauluväljakul toimus laupäeval rahvakogu arutelupäev, kus kujundati seisukoht kokku 18 küsimuses. Foto: Liis Treimann

Pensionär Toivo Kalmo kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Rahvakogu arutelupäevale jõudsid üsna äranuditud küsimused, kuid korraldajad suutsid viia küsimused siiski sellisesse vormi, et arutelupäeva osalised said teha põhimõttelisi valikuid.

Rahvakogu teemal on paljud sõna võtnud. Ühed kiidavad, teised laidavad. Vaieldakse, kas Rahvakogu täitis oma eesmärgi või jäi midagi puudu. Mis oli (on) täpsem eesmärk, sellest eriti juttu ei tehta. Ajurünnakuga otsitakse alati ideid mingi ülesande lahendamiseks. Rahvakogu puhul hakati korjama ideid ilma, et oleks selgelt välja öeldud, mille tarvis neid ideid tarvitada kavatsetakse. Ettepanekute tegijad pidid eesmärgi ise välja mõtlema ja peab tunnistama, et mitmetel see päris hästi ei õnnestunud. Tunnetati, et meie poliitiline süsteem on vigane ja pakuti ideid alates poliitilise süsteemi pisiparandusest kuni täeliku ümbertegemiseni. Minu arvates on põhieesmärk siiski eesti rahva õnnelikum elu ja iseseisva riigi säilimine. Poliitiline süsteem on ainult vahend põhieesmärgi saavutamiseks. Meie poliitilise süsteemi üldpõhimõtted on sõnastatud juba Iseseisvusmanifestis ja neid on täpsustatud 1920. aasta põhiseadusega. Edasistes põhiseadustes on võimusuhteid pisut nihutatud, kuid ratsionaalne sisu on säilitatud. Kuna poliitiline süsteem on ajaproovile hästi vastu pidanud, siis arvan, et revolutsioonilisi muutusi pole vaja. Häda on hoopis selles, et juba pikka ega ei peeta meie poliitilise süsteemi üldpõhimõtetest kinni. Esindusdemokraatia sisu on pööratud tagurpidi. Partokraatia eesmärgid ja ühiskonna üldised eesmärgid on muutunud vastandlikeks.

Rahvas tahab, et parteid ja valitud saadikud olles rahva palgal, tegutseksid rahva huvides. Rahvas on sisuliselt parteide ja saadikute tööandja. Parteide ühishuvi on aga leida võimalusi, kuidas tööandajat üha rohkem petta ja tema tagant varastada. Taolise olukorra peapõhjused on valdavalt seotud eetikaga, mitte niivõrd poliitilise süsteemiga. Kui sünniks ime, et poliitikud loobuksid valetamiset ja varastamisest, siis poleks kibekähku vaja meie poiitilise süsteemiga midagi ette võtta. Kardetavasti imesid siiski ei juhtu ja rahvas kui riigi omanik, peab hakkama valitsejatele nende ülesandeid ette kirjutama. Juba on kostnud hääli, et Rahvakogu tahab kõike keelata. Arvan, et see pole tõsi, rahvas soovib lihtsalt paika panna oma sulaste tööülesanded. Leian,et see ongi omaniku pädevus ja  alluvad sellele vastu vaielda ei tohi. Et asi toimiks, peab omanikul olema õigus ka sõnakuulmatud sulased lahti lasta.

Rahvakogu ideekorje alguses ei olnud ülalnimetatud eesmärke kuigi selgelt välja hõigatud. Räägiti küll lahendusest, aga ei täpsustatud, mida on vaja lahendada. Viie alateema määratlemisega eesmärgile kaudselt siiski vihjati. Õnneks tajus suur osa ettepanekute tegijad eesmärki adekvaatselt. Ettepanekute edasise menetlemise kohta on aga mitmeid arvamusi. Leian, et Praxise analüüs oli küllalt põhjalik ja erapooletu ning väga palju algideede sisust seal kaduma ei läinud. Ekspertide mõjuhinnangud olid juba eripalgelisemad. Ühest küljest oli oli see etapp vajalik, et juhtida tähelepanu ettepanekute rakendamise tagajärgedele. Teisest küljest poleks tohtinud ekspertide hinnanguid võtta absoluutse tõena. Leian, et ettepanekute tegijad oleksid pidanud saama ekspertidega rohkem väidelda. Ekspertide levinuim väide oli, et mitmed ettepanekud on põhiseadusega vastuolus. Üsna tihti on see väide küsitav, sest põhiseaduse §9 lubab nii mõndagi tegevust piirata kui selleks on avalik huvi. Niisiis, mustvalgeid hinnangud paljudel juhtudel anda poleks tohtinud. Ettepanekute järgmiseks filtriks olid teemaseminarid. Seal olid ettepanekutegijad vähemuses. Domineerisid partokraatia esindajad ja eksperdid. Nõnda hääletati maha mitmed eesmärgipärased ettepanekud.

Niimoodi jõudsid arutelupäevale üsna äranuditud küsimused. Korraldajate auks peab ütlema, et nad suutsid viia küsimused siiski sellisesse vormi, et arutelupäeva osalised said teha põhimõttelisi valikuid. Arutelupäeval otsustati küll ainult poliitilised raamid, mida saab erineva sisuga täita. Kardetavasti täidab praegune riigikogu need raamid niisuguse sisuga, mis poliitikute edasist sahkerdamist ära ei lõpeta. Sellepärast arvan, et Rahvakogu protsess pole lõppenud, vaid alles algab. Hea oleks kui sama portaali kaudu saaksid kodanikud ettepanekute menetlemise kõikidel etappidel silma peal hoida ja kaasa rääkida. Kui partokraatia hoiakud ei muutu, on kindlasti vaja ka uuesti tänavale tulla. Vaatamata sellele, et Rahvakogu senine tulemus on jäänud tagasihoidlikuks, on see aidanud kaasa rahva nõudlikkuse kasvule ja kui protsess ei peatu, saame lõpuks ka valelikust poliitikast lahti.