Marge Reinap.

FOTO: TAI

Alati kui riigid võtavad tõsisemalt teemaks suitsetamise vastu võitlemise, hakkavad meedias ilmuma sõnavõtud, mis seavad kahtluse alla kogu tegevuse mõttekuse ja õiguspärasuse. Ministeeriumidesse ja teiste otsustajate juurde hakkavad nõudma sissepääsu ja märgukirju saatma tubakafirmade esindajad, suhtekorraldajad ning muud tubakatööstuse majandushuvisid esindavad organisatsioonid ja isikud. Kõik nad räägivad justkui ühest suust: puuduvad piisavad teaduslikud tõendid, salakaubandus suureneb, täiskasvanud inimeste valikuvabadust ei tohi piirata, tegemist on legaalse tootega ja piirangute karmistamine takistab majandusvabadust. Hoopis laste ja noorte harimisega tuleb tegeleda.

Täpselt nii on läinud Euroopa Liidu tubakatoodete direktiivi arutelu Brüsselis, teistes ELi liikmesriikides ja nii on see ka Eestis. Siinsest meediast on kõlama jäänud väited, et valitsuse positsioonide koostamisel ei kuulata tubakatootjaid, -maaletoojaid ja -müüjaid ehk siis tubakatööstust. Nende arvamustega ei arvestata ja kirjadele ei vastata. Tekib küsimus, miks kogu see mure?

Kas tubakatööstus muretseb selle pärast, et aastas sureb maailmas kuus miljonit inimest suitsetamisest põhjustatud haigustesse – sealhulgas pahaloomulistesse kasvajatesse, südame-veresoonkonna ja hingamisteede haigustesse? Kõik need on kroonilised haigused, mille kulg on pikk ja vaevaline nii haigele kui ka perele ning ravi kulukas. Kas nad muretsevad selle pärast, et kuigi teadlikkus tubaka kahjulikkusest on kõrge, suitsetab Eestis pidevalt 15-aastastest poistest 16 ja tüdrukutest 10 protsenti? Või on nad mures tekitatud ulatusliku majandusliku kahju pärast, mida tubakatoodetelt kogutav aktsiis kuidagi ei kata.

Tubakatööstus ei muretse sellepärast nii nagu inimene, kes on suitsetamise tõttu kaotanud oma pereliikme või lähedase; või nagu ema-isa, kuidas säästa oma last suitsetamise pahest. Või nagu riik, kes peab tegelema suitsetamise tagajärgedega ja kaitsma teiste inimeste õigust tervisele ning õigust elada tubakavabas keskkonnas.

Tööstuse mure on teistsugune – karmistuvad piirangud, vähenevad müüginumbrid, kaob turuosa, kahaneb kasum. Tubakatööstuselt endalt on välja lekkinud tõendeid, et nad muretsevad pigem sellepärast, kuidas teha suitsud ja teised tubakatooted ahvatlevamaks, veel kiiremini sõltuvust tekitavaks ning kuidas võita uusi tarbijaid.

Üheks selliseks tootearenduseks on olnud maitse- ja lõhnaainete, sh mentooli lisamine sigarettidele ning saledad sigaretid. Tubakatööstuse dokumentide analüüs kinnitab, et tubakatootjad on arendanud mentooliga sigarette, et ahvatleda noori suitsetamisega alustama. Ka nende turundus on suunatud eelkõige alustavatele tarbijatele – noortele ning naistele. Tarbijatele on jäetud vale mulje, et mentooliga sigaretid on tervisele ohutumad kui tavalised sigaretid. Tegelikud tõendid on vastupidised – need on tervisele palju kahjulikumad.

Tubakatööstuse ja riigi mured on vastandlikud. Lihtsustatult öeldes on tööstuse eesmärk võimalikult palju suitsetajaid ning oma elanike tervise eest hoolitseva riigi eesmärk on võimalikult vähe suitsetajaid. Nii tugev vastuseis välistab võimaluse, et riik tervisepoliitika rakendamisel saaks arvesse võtta tubakatööstuse muresid.  2005. aastal jõustus rahvusvaheline tubakakontrolli raamkonventsioon, mille ka Eesti on ratifitseerinud, kus riigid lisaks tubakatarbimise vähendamise meetmete rakendamisele otsustasid kaitsta oma poliitikat tubakatööstuse ärihuvide eest. Riigile peab jääma õigus seista oma elanike tervise huvide eest ja seetõttu peab tubaka kontrollipoliitika lähtuma rahva tervise seisukohast.