Kui lauluväljakult koju jalutades või sõites valdas osalisi ja vabatahtlikke korraldajaid tunne, et neil on oma pisike roll Eesti ühises asjas – tasus kulutatud raha ja vaev end ära. Ja kui seda tunnet õnnestus kodus veel kelleski sütitada, on lootus, et võib-olla need tuhatkond Eesti inimest ei tunne end enam mõttetu mutrikesena.
Kui poliitelus igapäevatöö tegijad veidigi jälgisid, kui tõsiselt vabatahtlikult kokku tulnud ühiskonna korraldamise üle aru pidasid, oli see neile vajalik meeldetuletus, et inimesed pole rumalad ja neil pole ükskõik. Ja kui valitud poliitikud siis peeglisse vaatasid ja mõtlesid, miks poliitilised näod inimestele eriti viimasel ajal kohe üldse ei meeldi – siis võis see olla üks veetilk, mis tuima kivisse auku uuristab. Kui need kaks kogu – vabatahtlikud ja valitud – oleks samal ajal samu valikuid teinud, ei pruukinuks tulemused üldse väga erinevad olla.
«Mis meist saab?!» küsisid peakangelased kultusfilmis. Tõesti, tõesti, mis meist edasi saab? Üks on laululaval rääkinud ja eks räägib ka teine Toompeal ning kirjatuvi presidendi isikus võib sõnumi uuesti noka vahele võtta ja jälle lennata. Aga kuhu, kes on see adressaat, kellele kiri vastu läkitada? Rahvakogu korraldajad ei saa need olla, sest nemad pole rahvajuhid. Neil oli hea meetod, kuidas rahvafoorumit korraldada, aga muid volitusi neil pole. Adressaat on rahvas, aga mis on rahva aadress? Vist Eesti Vabariik, nõudmiseni.