Ants Vill. FOTO: Erakogu

Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste bakalaureus riigiteadustes ning Euroopa kolledži magistrant Ants Vill kirjutab Postimehe arvamusportaalis vastukajana Elver Loho väljaütlemistele, et pidev riigi, riikluse ja seda juhtivate inimeste materdamine ning naeruvääristamine, mis tänu sotsiaalmeediale on tänapäeval imelihtne, peaks olema taunitav (kuid loomulikult mitte keelatud) tegevus.

Jaak Alliku kobamisi öeldud lause peale, milles tugevalt jäi puudu ea- ja staatusekohasest väljendusoskusest, on aktiviseerunud terve sotsiaalmeedia ning ka eesrindlikumad kodanikuaktivistid. See artikkel ongi suuremas osas pööratud selliste ise- või teiste poolt tituleeritud kodanikuaktivistide teadlikkuse tõstmiseks, juhtimaks tähelepanu võimalustele ja ootustele mida siinkohal juba konkreetselt Elver Loho suutis minu ja paljude kaaslaste silmis alt vedada, miksides kokku ja levitades propagandistlikku plakatit mehe kohta, kelle elukogemus ületab tema enda oma mäekõrguselt.

Vähe sellest, et tegu oli äärmiselt labase liigutusega, oli selle teoga kordasaadetu laiemas plaanis Eestile ja meie riigisüsteemile tervikuna vähemalt sama kahjulik, kui esmamuljel petlikud sõnad Alliku suust. Tegelikult kui nüüd täpselt lugeda tema väljaütlemist ja selle sõnastust, siis on võimalik aru saada, et Alliku mõte polnud päris see, mis konkreetse propagandafoto pealt paista lastakse (ta ei eita okupatsiooni ja agressiooni). Pigem väitis ta, et Venemaa ja kõik tema õiguslikud eellased ei rünnanud Eestit kui lõppeesmärki, vaid tegu oli vaheeesmärgiga ülemvõimu saavutamiseks Euroopas. Eesti ei peaks muretsema ainult enda iseseisvuse pärast, vaid mure on laiem. Venemaa sõjaline tegevus tema väite mõtte kohaselt võib alata Eestiga, kuid on alati planeeritud laiemalt. Sellisesse, sisuliselt propagandasse (konkreetse plakati näol), mis kaudselt mõjutab riigikogu mainet ja seeläbi Eesti seadusandliku võimu tõsiseltvõetavust, tuleks suhtuda natukene ettevaatlikumalt.

Ma ei räägi härra Alliku pädevuse poolt ega vastu (kui tahaks norida, juhiks tähelepanu pigem Eesti ja Läti riigikaitse alasele võrdlemisele temapoolses hilisemas kommentaaris Delfi keskkonnas), kuid mind lihtsalt häirib sotsiaalmeedias levima hakanud nn kollane suhtumine kõikidesse maailma ja Eesti asjadesse. Kui samas vaimus jätkata ning äärmusradikaalse maailmavaate abil kõiki küsimusi lahata, seeläbi jättes kõrvale kõik head tavad ja kombed, pole meil vaja välisvaenlast selleks, et Eesti riiki ja selle suveräänsust ohtu seada. Riigile pole ükski väline oht suurem sisemisest ebastabiilsusest. See plakat näeb välja pigem nagu Pronksöö eestvedajate tugevalt populistlik näpuliigutus, kui tõelise patrioodi ja kodanikuaktivisti suhtumist peegeldav sõnavõtt või tegu.

Pidev riigi, riikluse ja seda juhtivate inimeste materdamine ning naeruvääristamine, mis tänu sotsiaalmeediale on tänapäeval imelihtne (vanasti pidid kas avalikult esinema või vähemalt kliistriga oma plakatid plangule paigutama), peaks olema taunitav (loomulikult mitte keelatud) tegevus. Ma ei väida siinkohal, et me ei tohiks laskuda arutelusse ning viga leides seda ka kiiresti parandama, kuid viimase aja tendents meenutab pigem ajalootunnist tuntud «lehmakauplemisele» omaseid jooni. Ainult vürtsistab seda pilti veel fakt, et peaaegu igaüks võib öelda peaaegu mida iganes ning sellel on ka tagajärjed ning väga lai kõlapind. Ma pigem manitsen selliseid juhtfiguure, nagu kodanikuaktivist Elver Loho, lähenema oma väljaütlemistes kõnealuste olukordadega seoses meie riigile natukene kasulikuma ja konstruktiivsema nurga alt – las selliste plakatite joonistamise ja alandavate artiklite kirjutamise vaev jääb ikkagi riigivastaste revolutsionääride pärusmaaks, härrasmehed jäävad viisakaks!