Katre Sakala: ärge võtke meilt lootust…

Riigikogu lahtiste uste päev. Foto: Riigikogu pressitalitus

Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna käitumis-, sotsiaal- ja terviseteaduste doktorikooli peaspetsialist Katre Sakala avaldab Postimehe arvamusportaalis lootust, et meie poolt valitud rahvaesindajad suudaksid muuta oma suhtumist ning ei peaks esinema ajakirjanduses väitega, et mu palk on teistega võrreldes väike, kui see tegelikult on 10 korda suurem palgast, mida suur osa kaasmaalastest teenivad, ei peaks otsima ämma või perekonda, et erakonnale raha annetada, ei peaks salaja lindistama või kirjavahetust lauanurgalt endale võtma ning ei peaks ütlema, et ma taandun poliitikast, et paari aasta pärast veel hullema retoorikaga tagasi tulla.

Lootma peab, sest lootus sureb viimasena! Nii vist kõlab üks omaaegne ütlus. Ei mäleta, kuidas ütlus täpselt kõlas, kuid see ei olegi antud hetkel oluline. Oluline on mõte ise. Mida ma siis loodan? Kui olin noor, siis lootsin saada pioneeriks. Tõsiselt. Omal ajal tundus nii uhke kanda punast rätti, sest see oli tunnustus sellest, et oled suureks saanud, mitte enam väike oktoobrilaps. Hiljem, kui siinsed olud vabamaks läksid ning targemaks sain, siis sain aru, et selle suureks saamise märgise taga on hoopis ideoloogia, millega kaasneb rõhumist, ajaloo ja teatud asjade teisiti tõlgendamist jm halba. Siis lootsin, et ehk ma ei saanud sellest ideoloogiast ja õpetusest n-ö rikutud. Ja tekkis uus lootus – oma riik. Sellega kaasnes lootus, et äkki mind võetakse ka öölaulupidudele kaasa, kõik tundus põnev. Ühele lootusele järgnes teine. Ei olnud vahet, kas see oli seotud ühiskondliku lootusega (et me oma riik ruttu rikkaks saaks, siis saavad ka meie inimesed rikkaks) või isikliku laadi lootusega (lõpetada kool või saada šokolaadi). Kogu aeg on midagi loodetud, selle poole pürgitud ning kui hästi on läinud, siis ka saavutatud. Mis siis nüüd on viga?

20 aastat tagasi andsime endale aru, et me ei saagi kohe tahta ega soovida, et oleksime samal tasemel kui lääneriigid. Seda nii majanduslikus, kultuurilises ja mõneski muus mõttes. Aga meil oli lootus, et ükshetk me suudame seda. Me oleme lootnud ning me oleme seda teatud tasanditel suutnud (õiguslikult, ka majanduses/rahanduses ei ole meil halvasti läinud). Jäi lootus, et me inimesed on suutelised end muutma ka kultuurilises mõttes (hoiakud). Ja ühel hetkel tundus, et see toimib, muutus on saavutatud. Kuid järsku, majanduskriisist, rahvusvahelisest olukorrast või hoopiski mõnest sündmusest või artiklist lähtuvalt on midagi muutunud. Ja mingil põhjusel on inimesed on hakanud lootust kaotama. Lootust, et midagi muutub.

Sügisel, kui vallandus «paanikaosakond» ja püüti midagi mõelda-öelda, sai julgematele osaks naeruvääristamine, sildistamine. Nüüd, loomeliitude pleenumi meenutamisel üles astunud näitleja on tekitanud sarnase olukorra. Kohati tekib küsimus, et kas Mari-Liis Lille ettekande mõte võis jääda mõnele arusaamatuks? Arvan, et mitte. Ja just seetõttu ongi peamiselt välja kisutud üksikud nopped, millega püütakse kas halvustada, alavääristada kõnelejat või teemat.

Aga tagasi lootuse juurde. Milles seisneb probleem? Demokraatlikes riikides on eeldus, et võim vahetub. See on vajalik. Meil on ta ka vahetunud, kord üks, kord teine, mõnikord ka paar muud erakonda on saanud õiguse Stenbocki majas viibida. Kuid kas tegelikult on meil võim vahetunud? Kui vaadata nimesid, tegijate nimesid, siis enamjaolt ühed ja samad. Jaa, viimastel aastatel on esile kerkinud uued tegijad, kuid nad on saanud pika ja korraliku koolituse eelmistelt tegijatelt (erakondade tippudelt) ehk et jätkub sama retoorika, samad käitumismallid, samad eiramised. Kuid siiski on lootust, et värsket verd tuleb juurde. Nüüd on meil ka Rahvakogu, aga millise rolli ta endale haarab, eks see alles selgub, kuid nagu öeldud: lootus sureb viimasena.

Ja lootus püsib, et äkki noored, kes enamuse oma elust on elanud vabas, demokraatlikus riigis, on asunud väärtustama n-ö läänelike põhimõtteid – ausus, austus jm. Kahjuks on näha, et erakondade koolitus on palju põhjalikum (kui mul omal ajal oli nõukogude ajal), ning selle asemel, et proovida muuta olemasolevat, muututakse/samastutakse süsteemi üheks osaks. Näiteid ei pea kaugelt otsima, pigem peab tegema valiku. Kahjuks…

Siinkohal tunnistan – olen piisavalt naiivne, et edasi loota. Ja lootust süstivadki sellised esinemised nagu Mari-Liis Lille oma, nagu on olnud nii mõnedki teised varasemal ajal. Mida ma siis loodan? Ma loodan, et inimesed, keda me oleme valinud meid esindama, mõistavad seda vastutust ja on suutelised vastutama ja õigustama oma valimist. Ma loodan, et ühel hetkel saabub ka meil see aeg, kus poliitilised liidrid õpetavad oma kolleege ja seeläbi ka noori, kuidas võtta vastutust, kuidas mõnikord taandada oma isiklik (või sõbra või erakonna rahastaja) huvi ja võtta vastu otsus ühiskondlikust huvist.

Ma mõistan, et kuluhüvitiste suurusjärk ei ole nii suur, et parandada vaesuses elavate laste elukvaliteeti. Ma saan aru, et tõstmaks õpetajate, päästjate või teiste eluks vajalike ametite palgatasemeid, on vaja suuremat riigikassat ning 101 riigikogulase seadusest tingitud palgatõusust loobumine seda ei päästaks. Ja antud hetkel ei olegi mu eesmärk konkreetseid lahendusi antud valdkonnas leida. Küll on meil kõigil aga võimalik oma suhtumist muuta. Ja ma tõesti loodan, et seda on suutelised tegema ka meie poolt valitud. Ei pea esinema ajakirjanduses väitega, et mu palk on teistega võrreldes väike, kui see tegelikult on 10 korda suurem palgast, mida suur osa kaasmaalastest teenivad. Ei pea otsima ämma või perekonda, et erakonnale raha annetada. Ei pea salaja lindistama või kirjavahetust lauanurgalt endale võtma. Ei pea ütlema, et ma taandun poliitikast, et paari aasta pärast veel hullema retoorikaga tagasi tulla. Mul säilib lootus, et ükskord on me rahvas piisavalt tark, et selline retoorika läbi hammustada. Mul säilib lootus, et ükskord on meie rahva poolt valitud esindajad suutelised vastu võtma õigeid otsuseid ja vastutama oma otsuste ja tegude eest, kui need ei osutu kõige paremateks. Mul säilib lootus, et kui meil kellelgi peaks tekkima soov sõna võtta, soov kaasa rääkida, siis ei hakataks norima tema isiku, kirjavigade või mõnel muul teemal, vaid seda austatakse ja hinnatakse. Ning ei nõutaks, et kui juba sõna võtad, siis lahenda kõik probleemid ära, muidu pole mõtet.

Ja miks ma kirjutasin pealkirjas, et ärge võtke meilt lootust? Eestis elab veel palju noori, kes on otsustanud siduda oma edasise elu Eestiga ja on otsustanud ka lapsed siin üles kasvatada. Seetõttu palun, et ärge võtke meilt lootust, et veel on võimalik endid muuta, ärge võtke meilt lootust, et on võimalik oma lapsed üles kasvatada ja anda neile teadmine, et aus ja õiglane olla on õige tegu. Ärge võtke meilt lootust, et tasub õppida, pingutada. Teha seda kõike selle nimel, et meil oleks ka 20 aasta pärast riik, millest me hakkasime unistama siis, kui kaelas kanti veel punarätti. Ärge sundige oma riigis ja valitutes pettuma neid, kes veel on siin, tahavad siia jääda ja soovivad siin midagi teha. Seda ma loodan…

Nii nagu me lapsevanematena oleme eeskujuks oma lastele ja õpetame neid läbi oma käitumise, loodan et ühel hetkel hakkavad ka otsustajad/valituks osutunud oma käitumisega eeskuju näitama, isegi siis kui nende eeskujudeks on teisiti käitujad… Seda ma loodan…

PS. Ma ei arva, et suure palga teenimine on patt ja seda tuleks karistada. Aga ma ei suuda aktsepteerida retoorikat, et oleks pidanud omal ajal õppima ja rohkem pingutama. On ameteid, kus tuleb palju õppida, hiljem pingutada, kuid palk ei küündi ikkagi keskmise palga lähedale. Ja ma ei räägi puhastusteenistujatest…

PPS. Loodan, et erakonnad ei kasuta üksikuid noppeid sellistest «ülesastumistest», et enda retoorikat kinnitada või vastastele näpuga näidata. Selle asemel loodan, et vaadatakse sügavalt ja ausalt iseendasse ja leitakse üles see lootus… mis sureb viimasena…