Reinsalu: sööda hunti, palju söödad...

Urmas Reinsalu. Foto: Mihkel Maripuu

Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Urmas Reinsalu kirjutab riigikogu sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni liikme Jaak Alliku sõnavõtust saates «Välisilm» ning märgib, et NATO seljas liugu laskmisele riigikaitset rajada ei saa. 

Jaak Alliku verivärskest ajalookontseptsioonist järeldub agressor, kes ei ründa mitte ainult ühte riiki, vaid korraga näiteks kolme, polegi agressor. Igas rünnatavas riigis tõuseb siis tribüünile mõni kohalik Jaak Allik ja teatab: «Ärge muretsege, ega ta meist ei hooli, ta tahab palju rohkemat! Miks peaks teda huvitama meiesugune väike ja tühine maalapp?» Mis justkui peab lohutama agressiooni tagajärjel tapetuid, piinatuid, kodudest ja kodumaast ilmajäetuid.

Absurdne? Muidugi. Sest kogu Alliku jutt on absurdne. Agressiooni ohvritele ei tee see mingisugust vahet, kas agressor ründas ainult üht riiki või toimus rünnak «suure ümberjaotamise» kontekstis. Paralleelid suruvad ennast ise peale – Alliku jutt kordab teise ajastusse ümberkantud vormis üks-ühele «Eesti ajaloo» II köite autorite sõnumit: eestlaste muistset  vabadusvõitlust ei olnud, sest tegemist oli hoopis millegi suurema ja laiemaga, mida tuleb vaadelda nn. kureperspektiivist; kedagi ei huvitanud Eesti üksinda, Eesti kui selline. Alliku ajalookäsitlus on suurepärane näide, milleni viib selline ajalugu – šovinisti maailmapildini.

Kuid perspektiiv perspektiiviks. Kui Eesti ja Eesti rahvas on Alliku jaoks liiga tühised, et maailma vaadata Eesti perspektiivist, siis ajalugu võltsima ei maksaks ometigi tulla. Tõsiasi, et Venemaa on Eestit tavaliselt rünnanud (või rünnakuga ähvardanud) ikka siis, kui rahvusvaheline olukord võimaldas rünnata veel kedagi teist, ei muuda olematuks fakti, et agressioon Eesti suhtes jääb sellegipoolest agressiooniks Eesti suhtes. Näiteks nii 1939. kui 1940. aastal. Ultimaatum esitati Eestile, jõuga ähvardati Eestit, nõudmised esitati Eesti juhtkonnale. Pole oluline, kas samal ajal ka kellelegi teisele. 

Ühes osas on Allikul õigus: Venemaa vastu aitab vaid kollektiivkaitse. Kuid edasi läheb jutt taas absurdseks: kuna me juba oleme NATOs, siis laseme aga teiste seljal liugu! Milleks vaeva näha? Istume aga puu okstele nagu Kaval-Ants, las Vanapagan tirib tüve!

Võib-olla mõnele inimesele või organisatsioonile selline elufilosoofia isegi meeldib. Minu kindla veendumuse kohaselt me sellele oma riigikaitset rajada ei saa. Lisaks on selline rehepaplus lihtsalt põlastusväärne.