Jürgen Ligi: mis pildil valesti on

Rahandusminister Jürgen Ligi. Foto: Andres Haabu

Rahandus­minister Jürgen Ligi (Reformi­erakond) vastab näitlejanna Mari-Liis Lille loomeliitude pleenumi 25. aastapäeval peetud kõnele.

Mari-Liis Lille pleenumikõnet pakkus postimees.ee pealkirjaga «Noor näitleja pani poliitikud paika» (2.04), misjärel ma avasin ta vaid kommenteerimispalve pärast. Neid, kes poliitikuid paika ja kuhugi ära panevad, on maailm juba täis. Aga noorel näitlejal õnnestus nad ka üles rivistada, arvamusportaalis on kogu kahurvägi hindamas mõtteid, mille puhul tõele au andes on täiuslikkust ja värskust vaid esitajas.

Too rivi on teinud valdavalt näo, justkui tulnuks tähelepanu muust kui kõneleja soo, nooruse ja ilu kombinatsioonist teatrikooliga. Ehkki tääkidest mu ihu kallal on nüüd eriti teravad võrdõiguslaste omad, räägin ma ka võrdsest kohtlemisest: vanadest, koledatest ja teenekatest pleenumil ei tea me tähtpäevale vaatamata midagi, ning pelgalt parameetrite eelisega on maha tehtud ka need vanad ja koledad, kes riigi ehitamisse argumenteeritult on panustanud. Paika on pandud ka koolid, kus teatri asemel õpitud ühiskonda ja selle korraldamist, ning suuresti kogu Eesti riigi lugu.

Et printsess oli alasti, pole välja öeldud, ent ühe mitteütlemise õigustuse pareeriksin ära: too alastiolek ei olnud siivutu, ehkki ei pruukinuks olla nii avalik, ta oli olemine nagu maailma avastamise ajal ikka. Just avastamisega – paigas, kus peab parandama – oli tegu. Kõneleja oli kokku pannud eri komplektide juppe ning nimetas tulemust piltideks, mis andvat edasi Eesti ebatäiuslikkuse. Juhuslikkuse ja ebatäpsuse kiuste oli tegu siiski valimiga – lihtsuse, populaarsuse ja kõik-on-siin-pildil-valesti reegli järgi. Juurde pani ka juhise, et «Äkki keegi tunneb midagi ära ja teeb midagi».

Kultuuriminister on juba pidanud ümber lükkama kultuuritöötajate väiksemaks räägitud palka, mis ei tähenda, et ta poleks selle tõstmise nimel ränka vaeva näinud. Ent valitsemise aadressil sõnavõtuks on too number üksi hõre teemapüstitus, sest taust on Euroopa pea suurim kultuurieelarve ning raiskamisskandaalid, kus loojad sõnnikut rookivat ministrit iial avalikult hukkamata ei jäta. Minister on põhk ja malts siis, kui palub maestrol leppida vähema kui miljoniga, ja ka siis, kui üritab midagi eelarvete ja struktuuride vahel nihutada, et väikseid summasid ei oleks.

Supiköögi eelarvekitsikuse klapitamine linnaeelarvest propaganda jaoks varastamisega on hea leid. Ent kui üks leht väidab supiraha otsas olevat, ei pruugi see nii tõsi olla, et kohe kõnesse panna. Ala eest vastutaja pahameel oli loomulik, tolle pahameele pärast uuesti ründamine aga mitte. Kui me räägime riigi hoolivusest, ei anna supiköögi raha kokku isegi legoklotsi terviklikkust, rääkimata nende süsteemist. Hoopis suuremad klotsid on hoolimine töökohtadest, oskustest, väljalangemistest ja väljaaitamistest. Supiköögindust ennast tuleks esmalt tunnustada, ent nii selle kui muude abistamiste puhul on hoolivuse tänapäevaseim tase mure ka võimaluse pärast, et need mõjuvad kellelegi sotsiaalse lõksuna.

Panna kokku ühe lastetoetuse suurus ja põhiseaduse paragrahv, mis räägib rahvuse, kultuuri ja keele hoidmisest kui Eesti riigi mõttest, oli juba vägivaldne. Sularaha edasi-tagasi liigutamine riigi ja maksumaksja vahel ei saa olla ei riigi ega maksude olemasolu õigustus. Tagasi liigutamisel tuleb alati valida asju, mis olemuselt on ühistegevus, näiteks ka kultuur, vaesuse leevendamine, või teenused, nagu lastehoid, haridus, huvitöö. Mul oli kahju, et pilti ei sobinud võtta Globe and Maili edetabelit, kus Eesti on laste suremuse järgi sündimiseks parim paik maailmas, või vanemahüvitist, mille insener ma olen ning mis jagamisel sündimuse sissetulekuriski sihib.

Pleenumikõne nõudis valitsejatelt dialoogi ja mul kripeldab, et mina ei suuda olla aina nõus ega kiitust jagada. Pärast ühe kolleegi kirjatükki muidugi ei taha ka. Too ütles, et ta pole küll ea tõttu enam just lill, aga Lill muidu igatepidi – ehkki on pikki aastaid ise kõige «valesti» eest vastutav. Olen mehe piinu populismi- ja kombinatoorikavahus kaastundega jälginud, aga avastanud, et ta on tolle tehnoloogia ise perfektselt omandanud. Suuri sigadusi teevad poliitikud enamasti just nii, alustuseks «rahva poolele» asudes.

Kui hea üldse saab olla mõistmine minevikuga ja minevikuta inimeste vahel, olen hakanud mõtlema. Kui kahekümnene imestab, miks ei pea eestlased vene keele õiguste kaitseks kirglikult debatti, pole see muud kui eesti keele ja rahvuse kõrvaletõrjumise kogemuse puudumine. Kui ta väljarännet esitab kui valitsuse süüd, on see tõend ajaloo ja stardipositsiooni, saatusekaaslaste seisu, aga tegelikult ka lähisuheteni ulatuva materialistlikkuse mittetunnetamisest.

Võrdlus 19. sajandi Venemaaga on ehk teadlik grotesk, ent pisut ka viide tundedefitsiidile koos minevikupuudusega. Ja järeldus, et kui 25 aasta eest räägiti ka pahedest, nagu narkomaania, enesetapud, alkohol või riigivalitsejad, järelikult pole suurt muutunud – mida sellise asjaga üldse peaks tegema? Kas valitsus saab mainida mõnd edu-uudist või tõlgitakse see kohe propagandaks? Kas üldisest paranemisest saab rääkida, kuni leidub ükski õnnetu? Kas suudetakse mäletada kümnendigi tagust, mil olime pelgalt Euroopa imetleja, või märgata, et oleme mõne aastaga asunud kohati teenäitajaks?

Dialoogiga on seegi probleem, et tema nõudmine on meil aina kurja monoloogi kujul. Esmalt pannakse eemale ja kõrgele paika vastane – riik ehk valitseja – ja defineeritakse ta ära kui mittevaim, amoraal ja mitteinimene, südametu, kõrk ja mittekuulja, inimesest mittehoolija. Ja siis nõutakse talt ikka jälle üksiku eelistamist üldisele, olemusliku asemel näivat, süsteemi asemel indiviidile keskendumist, ning õnge asemele mõistagi kala.

Mari-Liis Lille kaunis kõne sellega lõppeski, et «riik» peab tekitama inimesel «tunde», et ta on vajalik. Ta ei jõudnudki selleni, et riik on vaid inimeste endi ühendus inimestest juhtidega, ega kennedyliku ergutuseni mõelda, mida peale markeeringute võiks igaüks ise kõige soovitu heaks anda.