Mihkel Mutt: president pantvangis

Mihkel Mutt. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Kolumnist Mihkel Mutt leiab, et Rahvakogu arutelupäev oli suurejooneline propagandaüritus, mis on osa sotside valimiskampaaniast.

Laululava all toimunu hindamisel torkab silma iseäralik vastuolu. Ühelt poolt on hulk kommentaatoreid väitnud, et ürituse kasutegur polnud suur ja midagi uut ei saanud me siit saadagi. Samas on teisest leerist kõlanud suisa hurraa. Niisugust lahknevust ei saa seletada tavaanalüüsi piires. Ja tõesti, vastuolu ongi näiline, sest need kaks hindajate gruppi lähtuvad erinevatest kriteeriumidest.

Nood, kes võrdlesid toimunut jalgratta leiutamisega, lähenesid asjale tõsimeelselt ja pidasid ürituse võimaliku eesmärgina silmas sisulist saavutust. Niihästi värskeid ideid kui üldse rahva arvamuse teadasaamist, ühtlasi legitiimsust, millega tulemused parlamendile ulatada. Oldi valmis möönma rahva n-ö kaasamist ja aktiivsuse teket. Osale piisas sellestki, et niimoodi saab «kanaliseerida rahva pahameelt».

Nagu korratud: niihästi arutluseks välja pakutud ideedes kui ka tulemustes ei ole märkimisväärselt uut. Neid asju on ka varem vaetud, niihästi arvamusveergudel kui mujal. Tegemist oli n-ö elusas vormis arvamusuuringuga, sotsioloogilise reality-show’ga, mõttetalgutega või kuidas seda ka nimetada.

Mis puutub aga rahva tõelist häält ja osalust, siis ärgem hakakem juurutama väärat mõistet. Rahvakogu ei ole «otsedemokraatia». Need 500 või 550 valiti Emori poolt kui representatiivne kogum, kellest igaüks peaks esindama tuhatkonda põhimõtteliselt sarnaste omadustega isikut. Seega oli ikkagi tegemist esindusdemokraatiaga, ainult et anonüümsega ja ilma võimuta. Samuti polnud see üritus isetekkeline, rohujuuretasandiline, vaid kõrgemalt poolt organiseeritud ja spetsialistide poolt läbi viidud, meenutades koolituskursust vms. (Minu põlvkonnal tekkisid ilmselt õrnad paralleelid kõrgkooli ühiskonnateaduste seminaridega.)

Kindlasti oli tegemist ka meediaüritusega. (Miks ei valitud televaatajate lemmikut?)

Kuidas on lood ürituse õhinapõhisuse (mis tore sõna!) ja aktiivsusega? Sel puhul ei saa kuidagi mööda vaadata osavõtust. Algul kutsusid korraldajad igaks juhuks 550, ja ütlesid, et arvestavad 400 tulijaga. Seega oodati, et igast 11st tuleb kaheksa. Võib arvata, et varu oli mõeldud ootamatusteks, nt kui on vihm või tuisk vms, sest tegemist oli kindlalt tulla lubanutega.

Aga ilm ja olud olid esmaklassilised, ometi saabus 11st üksnes kuus. Tervelt 43 protsenti pidas kohale tulemist ajaraiskamiseks või ei näinud selleks vajadust. Kahtlemata avaldub siin niihästi mugavus kui ka skepsis. Samuti võib öelda, et alguse asi jne. Aga ikkagi mõistetamatu, kuidas on võimalik serveerida niisugust nigelat tulemust kui «ninanipsu skeptikutele».

Aga niimoodi tõsimeelselt lähenedes võiksime imestama jäädagi. Kuni lõpuks oma naiivsuse üle jahmatame. Sest olime analüüsinud koorukest, mitte iva. Tegemist oli ju suurejoonelise propagandaüritusega, mis omakorda on osa millestki laiemast – ja nimelt sotside või üldse vasakjõudude valimiskampaaniast. Eesmärgiks on võimule saada niihästi kohalikel kui ka järgmistel riigikogu valimistel ning vastav muutus Eesti ühiskondlikus paradigmas.

Hartaga visati välja võrk, kuhu hakata püüdma valijaid. Avalöögile järgnenud Rahvakogu moodustamise üritusega loodi järjepidev fookus, millega hoida pinget ja köita avalikkuse tähelepanu pikema aja vältel. Üks väike vahepala selles kampaanias oli loomeliitude mälestuspleenum. Sõltumata sellest, kas kõik osalejad seda endale niimoodi teadvustasid või mitte, rakendati neid objektiivselt kõiki sotside valimiskampaaniasse. (Noore näitlejanna sõnavõtt kõlas kui harta emotsionaalne lahtikirjutus ning esineja ütles leheusutluses ka ise, et ta poliitilised sümpaatiad kalduvad vasakule.)

Meenub, mida vanasti öeldi meeste kohta, kes võitlesid silmatorkava innuga naiste emantsipatsiooni eest. Öeldi, et nad rõhutavad naisterahva seksuaalseid ja muidu õigusi selleks, et ise nende käest kergemini saada.

Analoogiliselt tundub nüüd, et rahva aktiivsust ja kaasamise vajadust rõhutatakse selleks, et rahvas saaks tulevastel valimistel teha «õigeid»  valikuid, mis mõistagi ei ole nende kasuks, kes on praegu võimul. Sest objektiivselt on kogu see üritus juba loomuldasa protest status quo vastu, selles väljendub rahulolematus praeguse võimuga. Kuigi valitsusjõud asusid selle ürituse taha, et näidata end osalistena, lõikavad selgelt kasu nende vastased. Nad on kaasanud ka presidendi. Sotside nutikust tuleb tunnistada.

Näib, et Rahvakogu tulemusi ja korraldamise üksikasju mõneti hägustades on innukamad sotside tribuunid juba kuulutamas oma tulevast triumfi. Mängides sellele, et isetäituvatel ennustustel on poliitikas alati suur kaal, visandavad nad juba pilte, kus praegune võimuliit on opositsioonis.

Niisugune lapsesuulisus oma eesmärkide suhtes võib rahva seas muidugi ka negatiivset reaktsiooni tekitada.

Siiski, kui Reformierakond ja IRL soovivad maalitud stsenaariumi vältida, peavad nad tõsiselt pead tööle panema. Muidu on nende ainus lootus, et sotsid ja Keskerakond ei jõua koostööleppeni. Aga see lootus pole kindel, sest mõlemad on kaua kõrgeimast võimust eemal olnud ja kummaski on noori mehi ja naisi, kel võimutestosteroon möllab ja kes on nõus oma erinevused (eelkõige tulumaksu küsimuses) maha matma. Tasub ka tähele panna, kuidas mõned isikud poliitilise tuleviku nimel oma senist lojaalsust juba muudavad.

Inimesi, kes tulid Rahvakokku arutama, tuleks kiita. Igaks juhuks neile küll ka soovitada, et nad mõtiskleksid nüüd ja edaspidi, mida see kõik tähendas. Tasuta lõunaid ei saa mujalt kui supiköögist.