Rivo Veski

FOTO: Jelena Rudi

Tallinn ilmutab kevade saabudes üha enam märke sellest, mis talvekuudel maha sadanud lume all peidus on. Räpane linnapilt ja lagunenud tänavad pole üksnes äärelinna või mägede probleem, vaid riivab silma otse kesklinnas.

Linnavalitsuse tegevusetusest siiski rääkida ei saa, pea kõigil tähtsamatel magistraalidel töötab kümneid brigaade, prügikoristus käib samuti tempokalt. Kahju üksnes, et tegutsema sunnib sageli meedia surve. Viimatine seesugune näide oli 4. aprillil portaalis tallinnapostimees.ee ilmunud pildigalerii puhkeplatsist kultuurikilomeetri veerel. Juba järgmisel päeval võis lugeda, et linnahalli juures laiunud prügilaamad kadusid võluväel.

Abilinnapea Kalle Klandorf on öelnud, et ei saa lubada kõigi tänavaaukude paikamist. See omakorda on märk sellest, et küsimus pole raha vähesuses, vaid linnavõimu suhtumises probleemi. Teede lagunemist nähakse kui paratamatust, mille kommenteerimisel seisukohti ei võeta. Kui, siis ettevaatlikult. Tee-ehituse kvaliteedile linnavalitsus hinnangut ei anna, sest see tähendaks süü osalist omaksvõttu. Autojuhtidel tuleb olukorraga leppida ning kui sõiduk on kahjustada saanud, siis juristi mängida, et leida töö kõrvalt aega teevaldaja süü tõestamisel.

Kummaline on ka retoorika, et rahanappuses nähakse süüd valitsusel, kes omavalitsustele teehoolduseks tagasihoidlikud summad eraldas. Kevade tulek ja tänavate seisukord ei peaks ju linnavalitsuse ametkondadele üllatusena tulema. Planeerima peaks ikkagi läbimõeldumalt, arvestades võimalusi.

Tallinna eesmärk on saada aastaks 2018 rohelise pealinna tiitel. Linnapea Edgar Savisaar on püüdlust iseloomustanud märksõnadega «hästi korraldatud linnaliiklus, mis tähendab puhtamat õhku ja paremat elukeskkonda». Arusaadavalt on ses ilusas lauses viide ühistranspordi eelistamisele linnaliikluses, kuid ka ühistranspordi hooldus tähendab olulist eelarverida.

Tasuta süsteemi nõrgim lüli on aga puuduv piletitulu ja veeremit kahjustavad tänavad. Pealinna trammiparki lisandus hiljuti viis kasutatud trammi, mille ost tähendas linnale 200 000-eurost väljaminekut. Trammide Eestisse transportimine ning nende remontimine kergitas hinna enam kui kahekordseks.

Kui roheliseks linnaks püüdlemine tähendab pidevat ebaratsionaalsete otsuste tagajärjel tekkinud kahju likvideerimist, siis võib «roheline» jäädagi üksnes unistuseks. Tundub, et Tallinn on üha enam muutumas justkui sotsiaalprojektiks, kus käib lappimist ja koristamist vajava rahastamine, aga mitte linnaruumi tallinlasele kodusemaks ja mugavamaks muutmine. Loodame siiski, et täna tehtavad valikud ei saa homseks seatud eesmärkidele saatuslikuks.