Sergei Metlev

FOTO: Peeter Langovits

Sergei Metlev kirjutab Postimehe arvamusportaalis oma kogemustest Rahvakogus ning annab sündmustele omapoolse vaatenurga.

Saades teada, et Rahvakogu ootab oma meeskonda inimesi, kes osutaks abivajajatele keeleabi, nõustusin kohe osalema. Rahvakogu moodustamise aluseks olnud läbilõige ühiskonnast tähendab ka seda, et kohal olid inimesed, kel riigikeelega tõsiseid probleeme. Selline on meie ühiskonna tänane reaalsus. Niisiis istusime Lauluväljakul ja arutasime tähtsaid riigielu küsimusi, ja üheaegselt lõimusime läbi kivide ja kändude.

Postimehes ilmus lugu ka meie lauas olnud inimeste jutu põhjal. Minu kui tõlgi «hoolealune» Larissa vastas ajakirjaniku küsimustele omapäraselt. Eestlased on ärganud väga hilja, kuna venelased on juba ammu rääkinud, et elu on kraavi läinud! Siis ta veel lisas samas intervjuus, et kui vene inimesi kiusati, siis  eestlased ei kuulanud neid, kuid praegu eestlased tunnevad oma nahal sama (Postimees, 8.04.2013).

Illusioonideks siin kohta pole – lõimumispoliitika tavapärased meetmed (lõimumisarutelud, keelekursused, reklaamikampaaniad) Larissani ei ulatu, kuna tema juurdunud arusaam on mitmetahuline ja koosneb nii kogetust kui ka propaganda poolt pealesurutust. Tundus, et Larissa saab hästi aru eesti keele valdamise vajadusest, kuid ta ei usu riigi headesse motiividesse, kui näiteks püütakse selle eesmärgi nimel reformida venekeelset gümnaasiumi. Osaledes Rahvakogul ta ilmselt ka ise tajus, et ta pole siin ühiskonnas siiski tühi koht ega tõrjutu. Kuid pigem ta ei usu muutustesse ja kipub värvima diskussiooni rahvuse värviga, sest niiviisi muutub arutelu tema jaoks veelgi aktuaalsemaks.

Paljudel eestlastel ilmselt jääb mulje, et tegemist on karitaktuurse umbkeelse migrandiga, kel pole Rahvakogusse ega ka teistesse kogudesse mingit asja. Mina nii mustvalgelt seda ei võtaks. Mul on hea meel, et sain tervelt 6 tundi seletada Larissale, kuidas me riik toimib ja tagada tema suhtlust teiste laudkonna liikmetega. Ta rääkis kaasa nii nagu oskas. Tundis muret parteide rahastamise pärast ning lootis, et tublid üksikkandidaadid siiski saavad hõlpsamini valituks. Postimehe artiklis väljatoodud fraas oli üks tilluke osa päevast ning ei peegelda venekeelsete osalejate üldist meelestatust. Paremat kätt istus härra Kohtla-Järvelt, kes enne otsuse langetamist alati kaalus, kas see ikkagi tagab meie ühiskonna stabiilsust? Kas see oleks hea Eesti riigile?

Ei maksa arvata, et üksnes eesti keelt viletsalt oskav ja Nõukogude Liidus üles kasvanud Larissa asetab oma arvamusi rahvuslikule teljele ning ei usalda paljudes küsimustes riiki. See on ka noorte probleem. Integratsioonimonitooring 2011 näitas, et kujunemas on uus grupp rahvusvähemuste esindajaid (enamus on noored), kes erinevalt Larissast keelt juba oskavad, kuid vaatamata sellele ei usu riiki ja ei tunne ennast siin kodus.

Tegemist on tõsise väljakutsega Eesti lõimumispoliitikale. Lõimumine ei tähenda üksnes riigikeelt, samas ilma eesti keeleta ta on ka välistatud. Peame võtma eesmärgiks venekeelsete inimeste ja eriti noorte (tõlki nad õnneks nii väga ei vaja) kaasamist ühiskondlikesse debattidesse. Olgu see parteide rahastamine või maaelu küsimused. Üksnes rõhutades ühiseid teemasid ja ühiseid väärtusi, milleks on vaba, iseseisev ja edukas Eesti, saame me aidata Eesti venelastel ületada oma rahvuslik kibestumus. Diskrimineeritu prisma asemele peab tulema Eesti Vabariigi prisma. Pean tunnistama, et Rahvakogu täitis seda ülesannet erakordselt hästi, kuigi see polnud eesmärk. Ei pea ennast lõhki ajama lõimumisspetsiifikas, rääkigem lihtsalt ühistel teemal!

Mis siis saab Larissast? Kujutan ette, et kodus ootavad endiselt värske leht Moskovskij Komsomolets – Estonija ja telekanal PBK. Kuid äkki talle jääb siiski meelde see arutelupäev, kus me kõik koos istusime ja otsisime lahendusi sõltumata oma emakeelest? Äkki ta mõistab nüüd paremini, mida kujutab endast see Eesti? Igal juhul oli see kõik väärt proovimist ja tüki küljest ära ei võtnud.