Juhtkiri: ühistöö vili

Foto: Urmas Nemvalts

Laupäeval lauluväljaku ruumidesse kogunenud Rahvakogu võiks nimetada ka üleüldise rumaluse testiks – testi tulemus osutus negatiivseks, rumalust ei olnud ja kartused, et Rahvakogus sünnivad lühinägelikud ja demagoogiast kihutatud otsused, osutusid asjatuks.

Rahvakogu üks korraldajatest, vabaühenduste liidu (EMSL) juht Urmo Kübar tsiteeris Rahvakogu lõpusõnades Briti kunagist peaministrit Winston Churchilli, kes on öelnud, et parim argument demokraatia vastu on viis minutit vestlust keskmise valijaga, viidates, et loodetavasti on sedapuhku tõestatud vastupidist.

Ja õigus on nii Kübaral kui Churchillil. Viis minutit keskmise valijaga siis, kui valija peab poliitikast rääkima n-ö käigu pealt, oma igapäevase elu kõrvalt, poolt ja vastu argumentidesse süvenemata, võibki paljudel juhtudel olla pettumust valmistav. Rahvakogu kogemus aga näitas, et kui inimesel on olemas info valiku tegemiseks, võimalus seda juurde saada ja vastutus oma valiku eest, siis pole tulemus halvem «keskmise asjatundja» – poliitiku – omast.

Niisiis saame «keskmise valija» puhul halvimal juhul rääkida vaid huvipuudusest, enamasti taandub see aga vähesele infole. Ent see ei tohiks internetiajastul enam tõsiseltvõetav takistus olla, kui soov rahvast poliitiliste otsuste juurde kaasata on siiras. Kaasamist saab nüüd aga õppida Rahvakogu tasakaalukast korraldamisest.

Rahvakogu ei ole lõpp. See on üks osa juba paar aastat kerinud protsessist Eesti ühiskonnas, mis algas kriisikärbete läbiviimisel valdavalt mõistvat suhtumist kogenud valitsuskoalitsiooni arrogantsest suhtumisest kriitikasse, sellele järgnesid ACTA meeleavaldused, Silvergate, «Harta 12» ja Jääkeldri protsess. Rahvakogu ettepanekud lähevad edasi riigikogusse ning valitud rahvaesindajatel on kogu nende suveräänsus edasise otsustamisel. Kindlasti tahab aga ettepanekuid teinud rahvas kuulda avalikku arutelu ja argumenteeritud otsuseid ühe või teise ettepaneku üle otsustamisel.

Sest Rahvakogu üks tulemus peaks olema see, et erakonnad ja poliitikud tunnistavad, et nad pole rahvast kuulanud, nad on rahva rahulolematust eiranud, et nad on demagoogia ja vastandamisega vältinud dialoogi nii omavahel kui avalikkusega, nad on jätnud vastamata olulistele küsimustele, nad on olnud üleolevad ja hoolimatud.

Vastupidiselt mõnedele kartustele ei kaaperdanud Rahvakogu poliitikat: laupäeval kokku tulnud ei määratlenud end riigikogu alternatiivina, vaid ühisloomekeskkonnana, kes peaks kokku tulema vaid vabatahtliku algatusena ja vajadusel. Poliitiliste otsuste tegemine on ja jääb rahva valitud esindajatele riigikogus vastavalt saadud mandaadile.

Küll aga püüdsid Keskerakonna noored kaaperdada Rahvakogu, jagades ülekutseid toetada presidendi otsevalimist ja rahvaalgatuse seadustamist ning soovitasid nõuda e-hääletuse lõpetamist. Ka nemad on osa Eesti rahvast ja seegi on osa Eesti poliitikast.