Mõnikord satud lugema teksti, mille puhul mõtled: selle oleks tahtnud ise kirjutada. Andreas Kaju eelmisel nädalal Delfis ilmunud «Mõned mõtted hukkuvad tõlgitsustesse» on üks sellistest. Ühelt poolt oli see Kaju kommentaar Mari-Liis Lille furoori tekitanud kõnele loomeliitude pleenumi aastapäeva tähistamisel, teisalt aga üldistus praegu Eesti ühiskonnas toimuva kohta.
Lille kõne oli hea, aga nagu ka Kaju mõista annab, varjamatult ideoloogiline. Mitte halvas mõttes; lõpuks kannab ju peaaegu iga arvamusartikkel ajalehes mingit maailmavaadet, igal inimesel on mingid poliitilised eelistused – nende väljendamiseks ei pea kuuluma parteisse või parlamenti.
Pigem Kaju isegi imestab, miks Lille kõnet üritatakse käsitleda apoliitilisena ja näha selles ideoloogiülest nomenklatuuri kriitikat. Viimast see ei olnud, vaid ikkagi väga selge sotsiaaldemokraatliku maailmavaate väljendus. Selle maailmavaate, kus riigil nähakse suuremat rolli. Kus võrdsus tuleb eespool vabadust, ühiskond eespool üksikut, kus riik jagab ja sekkub rohkem.
Tegelikult ütles Lill poeetilises keeles sama, mida näiteks sotsiaaldemokraat Rannar Vassiljev poliitilises keeles (makse tõsta ja ümber jagada). Veel kord, Lille kõne oli hea ja ülal öeldu ei ole kriitika. Maailmavaateliselt oleks minu valikud teistsugused, aga kui keegi räägib hästi oma veendumuste kaitseks, siis tuleb seda tunnustada.
Viimased pool aastat ja isegi kauem kestnud rahulolematust, mille üks väljendusi on ka nädalavahetusel (vahe)finišisse jõudnud Rahvakogu protsess, on samuti vaadatud kui poliitikaülest kriitikat Eesti demokraatia toimimise kohta. Rahvakogu aga selle lahendusena. Ma ei usu seda. Ma tõesti ei usu, et inimestele läheb korda, kas ühe erakonna asutamiseks on vaja 500 või 1000 liiget, kas valimiskünnis peaks olema viis või kolm protsenti või mismoodi peaks töötama erakondade rahastamise järelevalvekomisjon.
Ja ausalt öeldes pole tegelikult ka vahet. Sellised politoloogilised nüansid on olulised ainult vähestele ja Rahvakogu otsustes, mis suuresti ju väga sarnased nendega, mille poole parlamendiparteidki liikunud, pole midagi revolutsioonilist. Rahvakogu väärtus oligi pigem protsessis endas, mitte neis konkreetsetes hääletustulemustes, milleni laupäeval lauluväljaku ruumides jõuti.
Samas, ei maksa loota, et Rahvakogu lahendab rahva rahulolematuse. Seda ei juhtu, sest rahuolematuse juured ei ole mitte valimisseaduses, D’Hontdi meetodis või valimiskomisjonide töökorralduses, vaid just seal, millest rääkis Mari-Liis Lill. Suur osa inimesi on väsinud Reformierakonnast, nende valitsemisest ja nende poliitikast. Oodatakse pööret vasakule. See on asja sisu, mitte see, millega Rahvakogu viimased kuud tegeles.