Targem on olla inimene, elulooja, loovisik sõna avaraimas mõistes. Ja näha enda ümber liitlasi, mitte manada esile vastasseise, kirjutab kirjanik Karl Martin Sinijärv Õpetajate Lehes.
Karl Martin Sinijärv: loomest ja liitlastest
/nginx/o/2020/04/02/13037732t1h8542.jpg)
7. aprill 2013, 19:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisipäeval tähistati Toompeal ja ka all-linnas kahekümne viie aasta möödumist Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi loominguliste liitude juhatuste ühispleenumist. Tähistati kõrgemalt poolt instseneeritud mälestusteenistusega, milles oli meeldivalt vähe igavat kroonulikkust ja mille käigus lehvis tegelikult üllatavalt palju vaba mõtet. Veerand sajandi eest ei lehvinud vaba mõtet kusagil ja tostap tost toonasest pleenumist vaimline maamärk sai. Tänapäeval jõuab iga mõte avalikkuse nätsutada ja vitsutada sageli juba enne, kui ta valmis või läbi on mõeldud. Pidevale teabetaustale lisaks kubiseb argine aegruum mõttekodadest, kõnekoosolekutest, konverentsidest, koolitustest, seminaridest, kollokviumidest, sümpoosionidest, üld-, rahva- ja riigikogudest. Kui igasse poolgi mõtet jagub, on juba hästi jagunud. Ülejäänu, oh paraku, on harutihti vaht.
Loovast mõttest on seevastu pidev puudus. Ei ole vaja erilist ettevalmistust, et lugeda üles väike valik asju, mis maailmas ja lähisisemaal valesti on. Valet me tunneme, tõesti kõik teame, kirjutas Hando Runnel aastate eest. Ning jätkas küsimusega: ent kas just meie need pühkima peame? Lühike vastus oleks ka täna, et peame jah. Võiks ju arvata, et riik, mis on nüüd kauem aega järjepanu riik olnud kui oma esimese olemise aegu, peaks olema niipaljukest paika loksunud ja end läbi mõelnud, et valetundjad ja -pühkijad on asjaomastel ametikohtadel ning puhastavad isamaa palet maksumaksja toel oma palge higis. Ei ole päris nii. Juba Newtoni esimene seadus sedastas, et kõik kehad on laisad. Tõepoolest, paigalseismise või isegi ühtlase sirgjoonelise liikumisega saavad kallutatud jõududest tulvil struktuurid juba päris hästi hakkama. Vähegi keerulisema, saati veel sihipäraselt suunatud liikumise saavutamiseks on vaja pidevaid impulsse. Sadu silmi, mis seiravad sihte, ja tuhandeid täpseid torkeid. See on see, mida saavad ühise asja edendamiseks pakkuda loomeliidud. Õigupoolest isegi mitte loomeliidud kui organisatsioonid, vaid neisse koondunud sajad arukad ja eripärased isiksused. Olla ora isamaa istmikus – see on uhke tunne.
On loomulik, et ora olemasolu tahaks ära unustada ning loomisest mööda vaatamiseks on lihtsaim viis teadagi vastandmärgiline tegevus. Loomise vastand on tarbimine. Tarbida on lihtsam, tarbimine ei nõua pingutust ning, mis peamine, tarbimisest ei saa pühendunud tarbijal ealeski küll. Kui tublile tarbijale järjepidevalt sisendada, et tarbimise kaudu annab ta oma patriootliku panuse püha majanduskasvu üritusse, siis on regi allamäge liikuma lükatud ning võib nõnda liikuda päris kaua. Ühtlaselt ja sirgjooneliselt. Kui puusse ei pane või kui istmikus istuv ora enne pidurit ei pane. Jälle see ora. No kui tarbimisest ei aita, võib ora ignoreerida ja naeruks panna. Mis on lihtsam loomeliitlaste jätkuvast nokkimisest ja mõnitamisest, häh, nagu koolikiusamine ju. Ent kas liitlasi tasub torkida? Liitlane on ilus sõna. Ilus sõna on ka loomine. Ja igaühel oleks siinkohal paslik hetkeks kelk kinni pidada ja mõtelda. Kuhu me igaüks üksikult ilma loomiseta jõuame? Kuhu ilma liitlasteta? Kas üldse? Kuulen jo juttu, et eieiei, mina küll mingi kunstnik ei ole, see pole minu ala, mind ei huvita, ma pole üleüldse loov inimene. Vastus vale. Oled küll. Kas mina tulen sinu põlve uueks looma? Riik? Kalev? Tema poeg?
Iseoma elu tuleb igaühel iga päev ise luua. Teiste loodud eluga ei tohi piirduda, ükskõik, kas jutt on lamedast teletapeedist või kõrgeimal kunstilisel tasemel kirja pandud romaanist või riigist, mis ei rahulda. Teiste loodud elust sõltuvusse sattumine tähendab seda, et seriaal saab otsa, raamat lõpeb, kinopilt katkeb, eesriie sulgub kellegi teise tahtel ja käsul. Ei ole põhjust arvata, eeldada ega loota, et see keegi teine suvatseb eesriideid avada ja sulgeda tarbija soovi kohaselt. Ei. Ta avab ja sulgeb hoopis tarbija. Majasokk tuleb ja läheb nii, nagu mina soovin, ütles Karlsson telekat klõpsides. Kes iseoma elu loomata jätab, riskib sellega, et telekas klõpsib teda. Telekatelekas, töökohatelekas, kaubakeskusetelekas, riigitelekas.
Targem on olla inimene, elulooja, loovisik sõna avaraimas mõistes. Ja näha enda ümber liitlasi, mitte manada esile vastasseise. Selgeim loomeliitlik sõnum veerand sajandit pärast ühispleenumit võiks olla see, et sõna sisusse süüvides peaksime me kõik olema loomeliitlased. Ilma loomata ja liitumata jääme lahustarbijaiks ja need maksavad viis senti paar. Kui madal on sinu enesehinnang? Oli see ehk iseseisvus, mida ihkasime? Kas tõesti vaid riiklik? Või. Prooviks. Ise. Ka.