/nginx/o/2013/04/05/1675448t1h83e5.jpg)
Vaadanud ära dokumentaalfilmi «Viru. Vabaduse saatkond», ei mõistnud ma esmalt peale «nojahi» midagi öelda. Eklektiline piltide ja intervjuude jada. Peategelaseks keegi endine Viru ärikas. Mälupilti kerkis kunagi Pärnumaal Kurgja lähedal asunud nõiamaja. Kättesaadavatest materjalidest püstitatud suur ehitis. Vist tuleb arvustus ära öelda, mõtlesin.
Siis tuletas keegi meelde, et samast filmist on olemas ka Soome versioon, Taru Mäkelä ja Johanna Onnismaa «Viru – tarinoita hotellista». Koos üles võetud materjal, kaks erinevat tõlgendust. Vaatasin, ja olin sügavalt jahmunud. Ühtäkki ei saanud enam aru, mis toimub. Eestlaste ponnistus mõjus selle kõrval toorelt. Nagu oleks võetud üks südamega tehtud film, lõigatud tükkideks, lisatud mingi Viru tölli jora, arusaamatuseni kohitsetud olemasolevaid usutlusi, veel nipet-näpet ning lõpuks meelevaldselt kokku monteeritud. Nagu tundetu aruanne.
Mõtted jooksid puntrasse, ja siis, sõlmist vabanedes, hakkas tulema küsimusi. Kas tõesti pole eestlastel iseenda ees piinlik? Või peetakse seda tõsiseltvõetavaks saavutuseks? Kuidas on võimalik loojal - aga filmitegija peaks see ju olema - üldse midagi niisugust kokku keevitada? Kas on see mulle tabamatu ande väljendus? Või on siiski tegemist lihtsalt Asja armastaja küündimatusega?
Et pilt selgem oleks, siis mõni sõna soomlaste «Virust». Kaadritaguse lugeja kaudu edastab autor kohe alguses selge sõnumi, miks ta seda filmi teeb. See kõlab vabas tõlkes nii. «Lapsena seisin Porkkala rannakivil, vaadates horisonti. Kas Eesti paistab? Mõtlesin, ehk on seal teiselpool keegi eesti laps, kes vaatab samamoodi siia, «keelatud maa» poole.»
Nüüd võin sellele vastata: oli küll! Soome filmis ei ole Viru hotell vaid jantlik peatuspaik haiges ühiskonnas. Ka pole see pelk prostitutsioonikoobas ja «äriurgas», mida salasilm-kõrv varmalt pealt kuulab ja jälgib. Intervjueeritavate kaudu avaneb inimloomuse laiem mõõde.
Ühest küljest pühendumusest oma ametile. Uhkus ja rõõm tehtu üle, mida meenutades tollasele direktori asetäitjale Arvo Tohvelmannile veel praegugi pisar silma tuleb. Teisest küljest aga inimolemuse võimest elementaarsest eneseväärikusest pinnaseni madalduda või ülbusest pilvedeni tõusta.
Selles plaanis ei ole rahvusel ega ühiskondlik-poliitilisel taustal mingit tähtsust. Ning seda kõike ajalise vahemaa tagant vaadata on kohati päris põletavalt piinlik. Kogu selle tohuvabohu võtab valusalt kokku Eva Lille tõdemus ärakasutamisest ja saamahimust.
Dokumentaalfilmil on peale jälgimise ja meile näitamise veel üks omadus. Võime kuulata heli ja pilti! Ja selle võime toob vaatajani režissöör. Taru Mäkeläl on võime kuulata, Eesti autoril mitte.
Alles Eesti filmi tiitritest sain teada, et filmis oli ka muusika, mille autoriks Timo Steiner! Tõesti, taustaks kõlas muusika.
Kuigi tavatsetakse öelda, et hea filmimuusika jääbki märkamatuks, lubage siinkohal omapoolne selgitus. Ta ei jää märkamatuks mitte sellepärast, et vaataja on ametis filmist arusaamisega või ootab hajevil olles selle lõppu. Ta jääb parajalt märkamatuks, kuna sulandub visuaalse keelega, moodustades niimoodi terviku.
Soome linateoses on selline tervik olemas ja Steineri loodu hingab filmiga ühes rütmis, väärides siirast kiitust ja tänu!
Lõpetuseks üks soovitus. Nii soomlaste kui eestlaste tehtu peaksid linastuma üksteise järel. Kõigepealt Soome film, et aru saada ning kaasa mõelda, ja siis eestlaste oma, et mõista... Ah, ma tõesti ei tea, mida.
Uus film kinolevis
«Viru. Vabaduse saatkond»
Režissöörid Margit Kilumets ja Andres Lepasar
Stsenaristid Taru Mäkelä ja Margit Kilumets
Operaatorid Ivar Heinmaa, Pelle Vellevoog ja Jouko Seppälä
Helilooja Timo Steiner.
Produtsent Riina Sildos
Eesti-Soome 2013
Alates 5. aprillist Eesti kinolevis