Urve Eslas: kaasamine nagu Hiina supipurk

Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Mõni aasta tagasi tõi Hiinas käinud sõber kaasa supipurgi. Kena purk oli, kirjad peal ja avamisrõngas kaane küljes – tõmba lahti ja söö. Tõsi, tublid Hiina meistrid, kes purgid lääne eeskujul valmis tegid, ei olnud päris aru saanud, mida too purgi külge pandud rõngas seal õieti tegema peaks. Supipurke avatakse ju teatavasti konserviavajaga. Aga rõngaga nägi kenam välja ja ega ta otseselt ei seganud ka.

Täna koguneva Rahvakogu puhul rõhutatakse kahte asja: et inimeste ootused ei oleks liiga suured, sest Rahvakogu ei ole imerohi. Ja et kogu üritust võib õnnestunuks pidada, kui vähemalt üks seadusemuudatus peaks riigikogus läbi minema.

Näib aga, et sama võiks sõnastada ka teisiti: see, et mõni seadusemuudatus läbi läheb, on oluline, kuid ka taotlus, et Rahvakogu suudab muuta midagi üldises mõtlemises, peaks olema tugev. Sest mitmel korral sattusid teemaseminaridel arutlenud kokku omapärase probleemiga: inimesed olid teinud ettepanekuid asjade kohta, mis seadustes-regulatsioonides juba olemas on.

Ühelt poolt – ja selle korjasid üles kriitikud – paneb see justkui inimeste pädevuse kaasarääkijatena löögi alla: näib, nagu inimesed ei teaks, mis seadustes juba kirjas on. Tegelikult näitab see kätte enam kui aasta väldanud rahulolematuse tegeliku tausta: esile toodud probleemid eksisteerivad hoolimata sellest, et neid just kui välistama peaksid regulatsioonid on olemas.

Seega võib kõik tulevased seaduse- ja muude regulatsioonide muudatused taandada nende loomise protsessile, teisisõnu nende kodanike kaasamisele regulatsioonide loomisesse, kes kogemuse põhjal teavad, mis päriselus toimib ja mis mitte.

Ja ometi on just kaasamise hea tava üks neist regulatsioonidest, mille printsiipe Rahvakogu veebiportaalis mainiti kui seni puuduvaid. Mida sel rahval ometi vaja on, kui kaasamine ju toimib?

Kuidas tegelikult kaasamine ministeeriumides seaduseelnõude koostamisel käib, kirjeldas märtsi alguses Postimehes oma kogemuste põhjal Liis Kuresoo. «Kaasamiskoosolek» tähendab üritust, kus erinevad huvigripid ühte ruumi kokku pannakse ja neil end üksteise peale tühjaks karjuda lastakse, et siis ministeeriumi enda pakutavate lahendustega edasi minna. Selline toimimisviis mitte üksnes ei süvenda arusaama, et rahvas on võimetu pidama läbirääkimisi, vaid teeb kogu kaasamisest nukra farsi.

Kaasamine toimib just nagu Hiina supipurk: formaalselt on kõik tehtud, purgil on rõngas küljes. Purki avatakse aga endiselt konserviavajaga ja seadusi tehakse ilma kodanikuühiskonna võimaluseta kaasa rääkida. Peamine muudatus, mida vajame, seisneb just selles: dialoogi tekkimises, üksteisega rääkimises. Kõik muu – kaasa arvatud toimivad seadused – tuleb juba hiljem.