Teet Kallas: vaatame, kas vastan

Teet Kallas Foto: Peeter Langovits

Panen maki käima. Oled valmis?

Pea hoogu! Räägin sulle kõigepealt ühe vanaaegse loo.

Puutub see asjasse?

Kindla peale. Ükskord ammu-ammu, õhtusel ajal, keset suminat ja hõikeid istus Kuku klubis väga tuntud näitleja Heino Mandri…

Aga tema on ju ammu surnud?

Kahjuks tõsi. Väga palju häid inimesi on vahepeal ära surnud. Nii. Kuula. Mandri oli kõrgklassi maneeridega härrasmees, eriti pärast kolmandat pokaali, ja tal oli sametine bariton, mis võttis mõnelgi daamil põlved nõrgaks.

Sina pole ju daam?

Muidugi mitte, kuigi hiljuti sain tuntud aiandusfirmalt Bakker järjekordse kataloogi kaaskirjaga, mis ülendas mind kuld­kliendiks ja algas pöördumisega «Proua Teet Kallas». Ah jah, Mandrist. Ta hääl polnud niisama lihtsalt sametine, vaid mõnikord lausa sametmürgine. Tema irooniat tasus tõsiselt võtta. Niisiis, ükskord pöördus ta minu poole, kes ma olin sattunud samasse laudkonda sumisema, ja ütles oma kõrgklassimaneeris: «Paku mulle üks sigaret – vaatame, kas võtan vastu!» Laudkond jäi äkki väga vaikseks. Tajusin, et oodatakse midagi, aga mida, polnud mul aimugi. Ju vist puänti.

Miks sa vait jäid?

See on dramaturgiline pausikoht.

Ja mis edasi sai?

Ei midagi. Ta võttis mu sigareti vastu ja hakkas suitsetama. Olen korduvalt mõtelnud, et mis oleks juhtunud, kui ta seda poleks teinud.

Millele sa selle looga vihjad?

Eks hakka siis küsima, vaatame, kas vastan.

Kuidas suhtud juubelisse?

Nagu ütles mu hea sõber kirjanik Endel Tennov: ega looduse vastu niikuinii ei saa, anna parem heaga alla. (Tema pidas küll silmas ennekõike pohmelli.)

70…?

Jah, ja neist juba üle 55 aasta nii-öelda ametlikku kirjanikustaaži. Kaua võib? Aga teisalt olen kursis, et ega kirjandusest-kunstist-muusikast pensionäriks ei lastagi. Või kuidas? Pole kohanud tekste à la pensionär Enn Vetemaa uus romaan või pensionär Arvo Pärdi viimane oopus.

Millal ja kus sündisid?

Saksa ajal Eesti Pangas. See tähendab, siis oli see veel Tallinna sünnitusmaja Sakala tänaval. Sealt viidi Lillekülla Välja tänavale. Muide, ema Selma liinis olen ma x-ndat põlvkonda tallinlane – üks sugupuu-uurija jõudis nende oksaharudega 1750nda aastani välja… Isa Vladimir sündis aga Saaremaal Sõrve sääre tipus – paraku ei jõudnud ma isaga eriti tuttavaks saada, enne läksid vanemad lahku.

Aga Iru, kus kaela kandma hakkasid? Maakoht ju?

Ei maa ega linn. Niinimetatud piirisituatsioon. Invaliidide kodu, kus ema kokaks hakkas, oli aadressi järgi ometigi Tallinn, Narva maantee 156. Sealne päris raamatukogu sai juba ammu enne murdeiga viimse köiteni läbi loetud. Kui olin umbes viiene ja oskasin juba tähti veerida, kinkis raamatukogutädi mulle ühe köite. Tormasin koju: ema, ema, vaata, mis raamatu ma sain – «Looma Hing»! Ema hakkas naerma, sest see oli hoopis «Looming». Siis muutus aga tõsiseks ja tõstis ajakirja kappi varju. Sest see oli eestiaegsest aastakäigust, seega ilmselt ka keelatud kirjandus.

Kelleks tahtsid saada?

Tallimeheks. Motosportlaseks. Karikaturistiks, nagu vanem vend. Arheoloogiks. Näitlejaks. Jne, jne. Aga ju siis polnud kirjamehesaatusest pääsu…

Veel midagi lapsepõlvest?

Mõni teine kord. Lapsepõlv on peaaegu igavikuline ja mõõtmatu aegruum, kuhu võid vaikselt meenutusi heietades ulpima jäädagi – nagu pilvetups keset taevalaotust. Kuni äkki on öö.

Siit haakudes, kuidas suhtud Jumalasse?

Lugupidavalt. Isa oli jäärapäine ateist, jättis meid vend Olimariga (sünd 1929, mina 1943) ristimata. Parandasin selle lünga ise ja veel nõukogude ajal. Kui mu tütar Mari-Ann oli mõnekuine, lasksime naisega meid kogu perega ära ristida. Küllap kevadtalvel 1985. Vennas, muide, oli oma karikaturisti-nooruses pisut aega lausa võitlev ateist, joonistas Pikrisse mitu vastavat pilapilti, mida hiljem natuke kahetses. Mina talle: usu mind, Jumal ei solvunud!

Hinge surematus?

No kuule, kuhu me jutt pööras? Ja üldse, kui 90 protsenti inimkonnast on sel või teisel viisil seda meelt, et surm polegi meie jaoks see viimane asi, miks peaksin mina siis vastu vaidlema? Aga eks see paista. Küsi midagi muud.

Mitu raamatut…?

Umbes-täpselt 25 eesti keeles. Mõned on teistesse keeltesse tõlgitud, suurem osa mitte. Mõni meeldis ka kriitikutele. Mõni mitte. Normaalne asjade käik.

Mitu filmi…?

Alla poole tosina. Stsenaristina, ekraniseeritava teose autorina… Ükski neist pole jäänud Eesti filmikunsti kullafondi, aga mõnikord käiatakse neid mõnel telekanalil taas üle. Liiga piinlik polegi vaadata.

Oled ise tõlkinud…?

Kümmekond raamatut ja ikka väga heade kirjanike omad. Enamasti vene keelest (Grin, Šukšin, Aksjonov, Žitinski, Veller), aga natuke ka Stephen Kingi ja isegi gruusia kirjandust (seda küll kas reaaluse tõlke või suisa vene tõlke abil).

Ajakirjandus?

On sealgi oldud. Kui eesti kirjanduse klassikalised elulood on umbes nii, et algul oli ta karjapoiss, siis ajakirjanik, siis viimaks ka kirjanik, siis minuga oli umbes nii, et algul kirjanik, siis parlamendiliige ja üsna kõrges eas seitsmeks aastaks palgaline ajakirjanik!

Mõista-mõista, mis ajalehed need olid-on, millest ühes polnud kombeks Savisaart hurjutada, teises jälle sama respekt mu armsa nimekaimu Siim Kallase suunas?

Kokku olen kirjutanud mitu tuhat lehelugu. Ah jah, olin lühikest aega ka Rahvarinde lehtede peatoimetaja. Räägime muust.

«Õnne 13»?

Osa saatusest, mis kestis 1996–2012. Kokku kirjutasin selle ajaga vist 484 lugu.

Miks sa ohkad?

Mäletad poppi tegeva koolipoisi sisetunnet? Just-just. Süda kripeldab. Aga see on mul eluaeg nii olnud. Kui mõned päevad kirjatööd ei tee, siis…

Mis plaanis?

Minu eas pole ilus enam veksleid anda. Vaja ennekõike enda ja kirjastuste ees (Faatum, kus olen ise kah nagu asjamees, aga ka Tänapäev) kirjatöövõlad ära klaarida.

Kirjavahetus, päevikud?

On peetud seda ja teist. Peaasi, et neid hiljem ära ei trükitaks! Vaata kasvõi Ristikivi või Heino Kiige päevikuid…

Alkohol?

Nii ammune teema, et enam ei näe seda uneski. Üle 30 aasta kuiva suuga – aga muidu poleks tänast juubelijuttu kah.

Naised su elus – enne Allat?

Pole sinu asi. Ära loodagi.

No comments.

Ideefiksid?

Viimasel ajal ainult vaid üks. Miks ei võiks olla meil kasvõi üks kirjanike liidu kirjastus, mis annaks välja klassikat (koolidele)? Ja veel elavate kirjanike kogutud (pigem siiski valitud) teoseid? Või ka jooksval aastal pärjatud raamatute toetustiraaže. Vähemalt raamatukogudele. Toetab ju riik umbes kümmet teatrit, mis on võrratult kulukam artikkel.

Elu tipphetked?

Eraelust ennekõike ligi 35 aastat kestnud (teine) abielu Allaga. Vähemalt suurem osa sellest pikast hetkest, poolest minu enese elatud elust. Nüüd jälgib Alla pilveservalt meie dialoogi ja muigab suunurka.

Aga muus plaanis – muidugi 20. august 1991 Toompeal. Oli õnn ja au olla nende seas, kes vormistasid Eesti taasiseseisvumise.

Loomingust… Ei enam mäletagi.

Kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Kindlasti mitte. Sest me kõik tahtsime noil ärevromantilistel lauluväljaku aastail täpselt üht riiki ja rahvast – Kunglat kuldsel aal.

Istuksime siiamaani muru peal ja sööksime koorilaulu sekka saia-liha! Muudkui istuksime ja laulaksime, istuksime ja laulaksime, päike sada aastat jutti palet paitamas…

Milline oma teos…?

Omamoodi armsad on nad kõik. Ise ju tegin! Pole ju nii, et uut romaani või novelli kirjutama hakates otsustad, et ah, olgu, kirjutan nüüd ühe viletsa loo… Ja kõige parem on see raamat, mida pole veel kirjutama hakanudki. Aitab ehk küll?

Alles me ju alustasime. Noh, olgu. Kas mind mäletad?

Pean ma mäletama? Ah soo, tõesti, sa oled ju see variisik, kelle nime all ma millalgi kunagi ammu-ammu Pikkeri paroodialisas Käkker mõned lood avaldasin…

Jah, aga seeläbi olen ma isegi kirjandusloos ja vikipeedias sees!

Ja paras sulle. Nüüd saad sina ka 70!


Teet Kallas – 70

•    Sündinud 6. aprillil 1943 Tallinnas raamatupidaja ­pojana.

•    Õppinud Tallinna lähedal Iru algkoolis ja Tallinna 21. keskkoolis.

•    Töötanud ETV kirjandussaadete toimetuses, ajakirjas Looming erinevatel ametikohtadel kuni peatoimetaja kt-ni, 1970–1986 kutseline kirjanik, hiljem ajalehtede Post, Eesti Sõnumid, Sõnumileht ja Postimees toimetuses; Eesti NSV / Vabariigi Ülemnõukogu saadik 1990–1992.

•    Teoseid: proosadebüüt lühijutuga «Ootame» ajalehes Säde 1958; esikromaan «Nii palju päikest» (1964); novellikogud «Verine padi» (1971), «Viimane mõrv» (1975), «Õhtuvalgus», (1977); romaanid «Heliseb…kõliseb» (1972), «Eiseni tänav» (1979), «Corrida» (1979), «Kes tõttab öisele rongile» (1988), «Niguliste I – II»  (1990), «Jää hüvasti, mr Shakespeare!» (1995), «Käsi» (1997); luulekogu «Naine lõvi seljas» (1991); näidendeid, stsenaariume, ohtralt publitsistikat, kirjanduskriitilisi artikleid jm. Tegutsenud ka tõlkija ja toimetajana.