Riigijuhtide ignorantsest tegevusest põhjustatud kodanike protestist sündinud, presidendi poolt ellu kutsutud rahvakogu ettepanekute esmane arutamine ja sõelumine hakkab lõpule jõudma. Tulemus, milleni on jõutud, ei ärata eriti usaldust – olulisi teemasid näib olevat kõrvale heidetud.
Selle järelduseni jõudsin, vaadates enda ettepanekute saatust. Juba esmasest ettepanekute kokkuvõttest ei suutnud leida ühtegi punkti, kuhu alla need oleksid mahutatud. Üldistatult oleks see teemavaldkond valimiskampaania rahapõhisuselt teabepõhisuse poole suunamine, reklaamilt teavitamisele suundumine.
Sarnase sisuga ettepanekuid olid teinud teisteltki – Toivo Kalmo, Raul Kalev, Gustav Gerretz, Hermes Sarapuu, kuid nendegi pakutud mõtteid ei suutnud ma kuidagi tõlgendada mõne esmase koondülevaate punktide alla koondatuks.
Ometigi oli viimastel ettepanekutel üle saja toetuse ja vaid kümmekond vastuhäält. Kas isegi lisanduste, eeldatavalt kõrvale heidetavate valimiste teemade hulgas küsimuse ülestõstmine tundus kokkuvõtjatele kohatu?
Täpsemaks hindamiseks järgnev ettepanek: valimistel olgu tagatud võrdne ja piisav alusteavitamise hulk kõigile nimekirjadele.
Valimised kui riigi juhtimise vahend peavad muutuma propagandapõhisest teabepõhiseks. Kõigi edukate juhtimiste aluseks on teave, mitte teabesarnane ollus propaganda Teabe taas esile tõstmiseks on vaja võimaldada piisava hulga valimisdebattide korraldamist kõigi nimekirjade esindajate osalemise võimaldamisega.
Valimisdebattide rahastamine saaks toimuma riigieelarvest, osana senisest parteide rahastamise summadest. Riigikogu esindusorganite valimistel kuuluksid rahastamisele debatid ringhäälingus (raadio + TV), samuti igas ringkonnas vähemalt kolm otsest avalikku debatti suure mahtuvusega avalikes ruumides. Ka kohalike valimiste puhul peaks kohalik võim tagama võimaluse omavalitsuse esinduslikel (suur ja kättesaadav) avalikel pindadel vähemalt kolme debati korraldamiseks, vajadusel iga nimekirja soovil veel ühe nimekirjade debati.