Poliitikahuviliste kool 4: kas rahvas on tõesti rumal?

Annika Uudelepp, Praxis. Foto: Erakogu.

Seekordne «Poliitikahuviliste kool» võtab vaatluse alla küsimuse, millest on tulnud arusaam, et rahvas on pigem rumal kui arukas otsustaja. Mida lähemale laupäeval toimuv Rahvakogu jõuab, seda sagedamini selliseid arvamusi – sõltuvalt olukorrast ja auditooriumist kas rohkem või vähem looritatult – kostab. Kuna poliitilises kommunikatsioonis kasutatavatel arusaamadel on kalduvus saada domineerivaks, siis võib kergesti jõuda järeldusele, et midagi rahva otsustada jätta tähendaks see juba ette ebaõnnestunuks kuulutada.

Kui aga arvamust «rahvas on rumal» lähemalt analüüsida, selgub, et segamini aetakse ja ühe mõiste alla koondatakse vähemalt neli asja: infopuudus, keeleerinevus, kaasamiskogemuse nappus ja massikäitumise spetsiifiline iseloom. Ükski neist ei tähenda loomuomast rumalust – kolm esimest on kommunikatsiooniprobleemid ja neljas on organisatoorne küsimus – ning kõik neli on välditavad.

Kõige taustal aga kumab läbi uskumus vertikaalse juhtimispõhimõtte ainuvõimalikkusest ning ekspertotsustusest kui parimast otsustamise viisist. Teisisõnu, lähtutakse Platoni riigimudelist, kus liidritena nähakse valgustatud filosoofe, kes lihtrahvale ütlevad, kuidas asjad tegelikult on ja kuidas riiki õigesti juhtida tuleks.

Usk ekspertidesse

Usk ekspertide ühiskonda peegeldub ka argumentides, mida rahva rumaluse kohta tuuakse. Esimesena armastatakse tavaliselt rõhutada inimeste eksperdikogemuse puudumist. Leitakse, et küsimused, millega tänapäeva ühiskonnad peavad rinda pistma, on nii keerulised, et nendega toimetulek eeldab üha varasemat, algkoolikatsetest algavat spetsialiseerumist ja pidevat tööd oma teadmiste täiendamisega. See on mistahes üksikus küsimuses jõukohane vaid vähestele, kõige võimekamatele inimestele, keda tunneme kui vastava ala eksperte. Et eksperdid saame olla vaid väga vähestes küsimustes, siis leitakse, et järelikult on enamik inimesi enamikus küsimustes võhikud.

Teine, mõnevõrra erinev argument rahva väidetava rumaluse kinnituseks on see, et kui inimesed ka ükshaaval mõtlevad ja tegutsevad vähemalt enda seisukohalt küllalt arukalt, siis kollektiivina toimides see võime minetatakse.

Näiteid pole siia tõesti raske leida. 2010. aasta sügisel puhkenud «tatrapaanika» ajal hakati seda meie toidulaual kaunis marginaalset teravilja järsku suuremates kogustes varuks ostma, sest levisid kuuldused tatra peatsest otsalõppemisest. Nõudluse kasvuga loomulikult kaasnenud hinnatõus näis tõestavat, et kartustel on tõsi taga, ning õhutas veel enam ostma. Tagajärjeks olidki ajutiselt tühjad letid ning põhjendamatult suur kogus suhteliselt kallilt ostetud tatart inimeste köögikappides.

Massihüsteeriate tagajärjed ulatuvad hiljem piinlikuna tunduvate soengu- ja rõivamoodide kandmisest börsimullide ja -krahhideni ning naabritapusõdadeni. Tõepoolest, ons õigus Friedrich Nietzsche­l, kes ütles, et kui üksikisiku puhul on hullus erand, siis grupi puhul reegel?

Mõlemad lähenemised viivad tõdemuseni, et parim viis probleemi lahendamiseks on leida vajalike teadmiste ja oskustega eksperdid. Rahva rolli sellises eksperdikeskses ühiskonnas nähakse ekspertide või nende kontrollijate volituste uuendamises, näiteks valimistel.

Selles arusaamas aga peitub kaks vastuolu. Esiteks, suutlikkus valida välja parim ekspert peaks eeldama valija veel suuremat ekspertiisi. Teiseks, arusaam ekspertteadmistest kui objektiivsest ja sõltumatust tõest on üldisemalt asendunud juba arusaamaga, et ka ekspertide teadmised on piiratud ning mõjutatud erialastest või maailmavaatelistest väärtushinnangutest. Mis veel olulisem: ise nad seda ei tea.

Teisisõnu: ka eksperdid eksivad, nagu kõik ülejäänud inimesed, ning mida väiksem ja homogeensem on otsust tegev grupp, seda suurem on tõenäosus, et võimalikud vead otsuses jäävad üles leidmata.

See ei tähenda, et eksperte pole vaja, vaid et vaja on väga erinevat ekspertiisi, formaalharidusest pärineva kõrval ka isiklikel kogemustel põhinevat. Mis omakorda tähendab, et igaühel võib olla olulisi teadmisi ja kogemusi, olemaks ekspert.

Küsimus on organiseerimises

Kui igaüks võib olla ekspert, ent rahvahulgad võivad kergesti käituda rumalalt, kuidas siis tagada, et otsuste tegemisel võimenduks just inimeste tarkus? 2004. aastal ilmunud raamatus «Rahvahulkade tarkus» («Wisdom of Crowds») nimetab James Surowiecki kolm tingimust, mis selleks luua tuleb.

Et inimhulgad oleksid targemad kui selle üksikud liikmed, peavad osalejad tooma otsustusprotsessi erinevaid vaatenurki, teadmisi ja kogemusi, see tähendab, olema üksteisest piisavalt erinevad. Samasuguse taustaga – samalt erialalt, vanusest, rahvusest, soost jne – inimestel on üksteist küll kergem mõista, aga raskem täiendada.

Üks Surowiecki ilmselt üllatavamaid väiteid on, et parimad kollektiivsed otsused ei teki mitte konsensuse ja kompromisside kaudu, vaid just tänu eria rvamustele. Seega on tähtis tagada osalejate sõltumatus, et nad lähtuksid valikut tehes oma parimast äranägemisest, mitte ei üritaks jäljendada autoriteete või üksteisele meeldida. Paradoksaalselt tähendab see, et liiga palju infot teiste arvamustest muudab grupi rumalamaks.

Tõsi, siin tuleb silmas pidada, et Surowiecki räägib olukordadest, kus saab öelda, et teatud vastus on õige või õigem kui teised. Päriselus pole aga sageli väärtuseks mitte üksnes objektiivselt parima (efektiivseima, kiireima, odavaima vms), vaid sellise lahenduse leidmine, mis osalistele enim meeldib – selle selgitamiseks on konsensuse ja kompromisside otsimine vältimatu.

Kolmanda tingimusena toob Surowiecki esile, et protsessis peab olema mehhanism, mis muudab inimeste üksikud arvamused kollektiivseks – valikute tegemise puhul näiteks hääletus- või muu eelistuste teadaandmise süsteem, kirjutatud või kirjutamata reeglid jms.

6. aprillil kogunev Rahvakogu arutelupäev on neid tingimusi arvesse võtnud. Tehtud ettepanekud, neid seminaridel analüüsinud eksperdid ja juhuvalimi alusel valitud arutelupäevale kogunejad toovad kokku erinevad vaatenurgad. Aruteludes ei ole eesmärk otsida konsensust, vaid kõrvutada erinevad sõltumatud seisukohad. Neist toob hääletus välja tervikpildi.

Paari nädala eest hakkas Euroopa Parlament liikmesriikide esinduskogudele pakkuma internetisüsteemi, mis lihtsustab muudatusettepanekute tegemist ning muudab ka seaduste loomise protsessi kergemini jälgitavaks. Võib-olla peaks riigikogu kaaluma seesuguse süsteemi kasutuselevõtmist, et seeläbi tekiks rahval arusaam, kuidas muudatusettepanekud seadustesse jõuavad (või ei jõua).

Kuid igasugustest e- ja mitte-e-abivahenditest tähtsam on muutus mõtlemises. Kui võim näeb kaasamises vaid vahendit tehtud otsuste legitimeerimiseks, rahvaalgatuses ohtu põhiseaduslikule korrale ning kriitikas põhjendamatut rünnakut, siis on ka mõistetav, miks võimalusse poliitiliste otsuste tegemisel rahvale osalemisvõimalust pakkuda suhtutakse pigem skeptiliselt.

Tõsi, rahva osalusel sündivast mõeldes on võimalik minna ka liiga utoopiliseks ning vahel on mõned sellised ideed kantud ka lapsikust usust, et võrgustunud ühiskond suudab kõiki asju lahendada uut moodi. See pole kindlasti nii, kuid samas ei tähenda see, et rahvast ei saaks rohkem kaasata nii tehnoloogiavahenditega kui ilma nendeta.

Tõkked üksteise mõistmisel

Rahva eeldatava ebapädevuse taga on sageli üksteisest möödarääkimine, mille põhjuseid võib nimetada viis. Selliseid keeleprobleeme sageli alahinnatakse ja kiirelt kipub sündima diagnoos «ebapädev». Tegu on barjääridega üksteise mõistmisel, mis tuleb edukaks dialoogiks teadlikult maha võtta.

Üheks suurematest probleemide allikaist on ebapiisav info, mille põhjal on raske olla ühises inforuumis ja mõista aruteluteemaga seonduvat. Kuigi Eesti on eesrindlik e-riik ja info levitamise kanalitest pole puudust, on info ebapiisavus üks sagedasemaid kaasamisprobleeme – olgu siis selle leidmine keeruline või töömahukas, pikkadest ja keerulises keeles materjalidest iva leidmine raske või puudub mingis arutelus oluline taustamaterjal.

Kuid vähese info taga võib olla ka ratsionaalne ignorantsus. Sel juhul on otsus mitte teada inimese teadlik valik – ja ka selleks peab inimesel õigus olema.

Teiseks keeleprobleemiks on erinev mõisteruum. Keel, mida eksperdid kasutavad, on sageli juriidiline kantseliit, mis on tavakeelest kaugenenud ja millest arusaamine, kõnelemata kaasarääkimisest, on muutunud omaette probleemiks. Seetõttu on valdkonna asjatundjate jaoks saanud pingutavaks pidada dialoogi inimestega, kes kasutavad erialatermineid ebatäpselt. See omakorda võimendab arusaamist, et nendega, kes ekspertkeelt ei valda, ei ole mõtet ka arutelusid pidada, ning paneb inimese, kes soovib kaasa rääkida, juba ette vähem tõsiseltvõetava positsiooni.

Keeleerinevuse küsimust oleks lihtne lahendada, kui seda soovida. Vaja on empaatiavõimet ja kuulamisoskust, et aru saada, mida inimene öelda tahab, isegi kui ta ei väljenda end täpsete erialaterminitega. Üks selliseid näiteid on rahvakogu.ee-s palju kõneainet pälvinud ettepanek lõpetada häälte ülekandmine. Valdkonna eksperdi loomulik esmane reaktsioon võib olla, et see pole probleem, sest Eesti valimissüsteemis ei toimu häälte ülekandmist. Kui aga sõnavõttudesse süveneda, võis aru saada, et rahul ei oleda kompensatsioonimandaatide süsteemiga ja leitakse, et üleriigilised nimekirjad võiks ära kaotada.

Kolmas arusaamatuste põhjus võib olla teistmoodi teadmised. Näiteks kui üks aruteluosaline tunneb täpselt õigusruumi ja valdab statistikat, aga teisel on hea ülevaade sellest, mis selles asjas tegelikult kohapeal toimub. Nii võibki juhtuda, et ühisosa ei leita, sest õigusruumi tundja püüab aru saada, kas õiguslikult on kõik korrektne, ja teine seletada tegelikku olukorda. Sellest barjäärist on üsna lihtne üle saada, kui olla aktiivne kuulaja ja olla kursis tegelike oludega, et mõista, kas õigusakt tegelikult töötab ja mida näitab statistika.

Neljas tõke üksteisemõistmise teel võib peituda erinevas väljendusoskuses, mis ei võimalda aruteluosalistel asjakohaselt väidelda oma arvamuste üle. Elementaarsed väitlusoskused ja arutelukultuur oleks siin suureks abiks, et eristada põhjust ja tagajärge, mõtestada probleeme ning teha loogilisi järeldusi. Kui seda ei osata, võivad arutelud muutuda nn vihakoosolekuteks, kus kõige paremini paistavad töötavat sõim ja ülekarjumine.

Viies tõke on seotud aruteluprotsessi endaga. Näiteks ei eristata alati kolme etappi: 1) diskussiooni algatamine ja probleemide selgitamine; 2) võimalike lahendusvariantide pakkumine ja arutelu nende üle; 3) eelnõu või muu otsustusdokument, millega vormistatakse sobivaim lahendusvõimalus. Nii võib juhtuda, et esimeses etapis hakatakse lahendusvõimalusi välistama ja nii tapetaksegi asjalik arutelu.

Seega on oluline roll mõistlikel ja selgetel aruteluprotsessidel, et igaüks saaks aru, mis etapis ollakse, ja neist kokkulepetest ka kinni peetaks. Samas ei tohi vorm hakata sisu üle domineerima – nii võib tekkida nn soojapuhuri efekt, mida kirjeldas Postimehes Liis Kuresoo («Läbirääkija või soojapuhur?», PM 06.03), kus arutelu osalised on kokku kutsutud, kuid arutelul pole sisulist kaalu ega mõtet.

Seega: arusaamal «rahvas on rumal» on mitu väga erinevat komponenti. Kuid enamasti ei johtu ükski neist inimestest endist, vaid on kommunikatsiooniprobleemid või lihtsalt vähese organiseerimise küsimus.

«Poliitikahuviliste kool» on artiklisari, kus mitme eriala asjatundjad analüüsivad aktuaalseid poliitilisi sõnumeid ning annavad nõu, kuidas neid saaks paremini koostada ja mõista.


Lugemis­soovitus:

• James Surowiecki «Rahvahulkade tarkus» («Wisdom of Crowds»)

• Paul Graham «Kuidas mitte nõustuda» («How to disagree») http://www.paulgraham.com/disagree.html

• «Inimesed ja osalemine. Kuidas kaasata kodanik otsusetegemisse» («People and Participation. How to Put Citizens at The Heart of Decision-Making», Involve 2005)

• «Ühenduste kaasamine» («Engaging communities. Good practice case stu­dies», Office for Public Management 2008)

• «Kaasamise käsiraamat ametnikele ja vabaühendustele» (Riigikantselei ja EMSL 2009) https://valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/riigikantselei/strateegia/Kaasa­mise_k­%­C3%­A4si­raamat.pdf