/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Mitte ainult maksu suurus pole inimestele tähtis, vaid ka küsimus, kes veel makse maksab ja mida maksuraha eest tehakse. Tasub mõelda kodanikutunde ja maksumaksjaks olemise seosele. «No taxation without representation» – ei maksudele, mille üle otsustamises ei saa ise osaleda – oli üks Ameerika iseseisvussõja loosungeid ja kolonistide maksustamise üle otsustamine kauges Briti parlamendis oli üks selle sõja peamistest põhjustest.
Loosungi saab keerata ka teistpidi: kui valitsuse tulud ei tule kodanikelt, vaid näiteks naftamüügist, välisabist või väga kitsalt ringilt, tekkib loomulik kiusatus öelda, et teil, niinimetatud kodanikud, pole ka tulude jaotamise juures sõnaõigust. Valitsusest saab üleolev kingituste jagaja, rahvast tegusate otsustajate asemel almuseid ootav mass: näpuotsaga tsirkust ja leiba teile, võim ja luksus meile. Naftariik Norra on küll vastupidine eeskuju, aga palun tooge näiteid Norra järgijatest!
Loomulikult meeldiks igaühele, et makse maksaks «keegi teine», ent suures plaanis tundub siiski kasulikum, et maksude maksmise valu tunneksid omal nahal võimalikult paljud. Kui on maksumaksja tunne, siis on lootust, et tahetakse olla valitsejate suhtes nõudlikud.
Siit üks küsimus. Maksukoormat nihutatakse otsestelt maksudelt (nt tulumaks) kaudsetele (nt käibemaks ja aktsiisid). Oletame, et võidad tulumaksu langetusest aastas sada eurot, aga siis maksad õlleaktsiisi tõusu tõttu valitsusele sama summa teistpidi ära. Tõsi, õlle võiks ju ka joomata jätta, aga … Kas sinu tunne, et oled maksumaksja, on õlut ostes sama suur kui tuludeklaratsiooni täites?
Ma pole siiani maksupsühholoogia raamatutest sellele küsimusele vastust leidnud. Eesti kultuuriruumis on käibeväide, et valitsus, mis tõstab õlle hinda, ei püsi kaua pukis. Praktika seda siiski ei kinnita.
Hulk aega tagasi, vast Laari esimese valitsuse ajal, vaidlesime tudengitest sõpradega päevapoliitika üle. Üks kamraad teatas, et see või teine asi ei sobi talle kui maksumaksjale. Küsisin irooniliselt, millal ta üldse mõnda maksu on maksnud. Tema vastas, et loomulikult on ta maksumaksja – alles hetk tagasi maksis Humala Heikilt õlut tellides alkoholiaktsiisi. See on ainus kord, mil olen kuulnud, et keegi tunneb ennast õllejoomise juures maksumaksjana. Aga tanklas, aga poes toitu ostes? Aga makstes uute pükste hinnast viiendiku valitsusele?
Üldiselt olen nõus, et maksusüsteem võiks motiveerida tulemuslikku tööd ning noppida suled tarbimiselt. Ent nii nagu demokraatiagi elab maksusüsteem oma päriselu inimeste peas – sellel on rohkem mõõtmeid kui astmelise tulumaksu poliitiline lamedus.