Mari-Liis Lill: tahan, et dialoog ei katkeks

Mari-Liis Lill Foto: SCANPIX

Intervjuus Postimehele kommenteerib näitleja Mari-Liis Lill riigikogus loomeliitude pleenumi 25.aastapäeval peetud kõne ja ootusi seoses tekkinud dialoogiga.

Teatriagentuur tegi Teile ettepaneku esineda, mis Teie otsust, minna ja rääkida riigikogu suures saalis enim mõjutas?

Kuna sellest keeldumine oleks olnud vastuolus kõige sellega, millesse ma usun – et kui kodanikule tehakse ettepanek ja antakse võimalus rääkida sellest, mis talle muret teeb ja kui tal on asju, mis talle muret teevad, siis ei tohiks kartusest või tagasihoidlikkusest rääkimata jätta – seepärast tuli nõustuda.

Kust tuli idee rääkida sellises vormis nii suurtest probleemidest?

Vorm – kõne, mis kestab kaheksa minutit – oli ette antud. Kui te peate silmas, kust tuli mõte kasutada Stoppardi monoloogi ja sellele tänapäevased näited üles ehitada, siis mulle tundus, et kuna me kõik oleme sedasama juttu juba nii palju kuulnud (ja rääkinud), siis ilma mingi poeetilisema kujundita klassifitseeritakse see üldiseks virisemiseks (mida pleenumil ka juhtus) ning ta kaob lõputusse sõnademerre.

Mida peate ise kõnejärgse populaarsuse põhjuseks?

Kuna ma tõepoolest ei rääkinud millestki, mida mõtlev inimene juba ei teaks, siis kindlasti oli üks põhjusi selles, et just mina seda rääkisin. Et näitleja oskab rääkida, et naine oskab rääkida, isegi kirjutada, isegi midagi arvata.

Oma kõnes olite kriitiline mitmete võimul olevate erakondade vaadete suhtes, ja olete öelnud, et ei kavatse ühegi erakonnaga liituda, kuhu aga liigitaksite oma poliitilised vaated?

Pigem vasemale poole.

Üks hea kõne valmib ikka mitme inimese koostöös, kas ja kes Teiega koos pead kokku panid?

Teataval määral on minu kaasaautorid Tom Stoppard ja Anna Wahlgren, kelle tsitaate kasutasin, aga sellega kaasautorlus ka piirdub.

Millised on Teie ootused seoses kõnes õhku paisatud probleemidega?

Pikemas perspektiivis – et need laheneks. Olen saanud ka tagasisidet, et miks ma siis neid ei lahenda. Kui haridusminister hiljuti ütles, et «peamiseks takistuseks pole mitte tahtmise, vaid pigem ikka edasiviivate ideede ja oskuste puudus», siis tekkis kohe selline emalik tunne, et tahaks aidata. Kahjuks pean pettumuse valmistama ja ütlema, et mina ainuisikuliselt ei suuda kõiki Eesti riigi probleeme ühe päevaga lahendada. Ma arvan, et suund lahenduste poole on see, kui rahvaalgatusena sündinud ja enim toetust leidnud ettepanekud (á la rahvakogu) jõuaksid ka reaalselt riigikokku menetlemisele. Mulle meeldiks kui rahvakogu lehel oleks eraldi rubriik ka selle märkimiseks, mida näiteks selle kuluhüvitistest ja riigikoguliikmete arvu vähendamisest üle jääva rahaga tahetakse eelisjärjekorras peale hakata, kuhu seda suunata.

Kõnes pakkusin välja need lahendused, mida saan ise ka teostada – rohkem teineteist kuulata, dialoogi pidada, tunnustada.

Lühemas perspektiivis loodan, et diskussioon ei vaibu ja et noorem loominguline intelligents näitab, et neil on rohkem sotsiaalset närvi, kui keegi arvatagi oskas. Põnev on lugeda, kuidas asjaosalised Postimehe arvamusrubriigis minu kõnes tõstatatud probleeme kommenteerivad. Kokkuvõttes – et dialoog ei katkeks.