Juhtkiri: inimlikkus ärgu olgu võõras ka õigusriigis

Foto: Urmas Nemvalts

Korrakaitsjad lasevad 15-aastasel tüdrukul tagasi minna nende samade inimeste juurde, kelle vägivald ta politseisse tõi – vastu oma mõrvale. Terviserikkega vanem mees sureb autoroolis, eri ametkonnad tegelevad juhtunuga, dokumendid on olemas, kuid lähedased ei kuule juhtunust päevade kaupa. Riik ei saa ühendust tuntud filmirežissööriga, kelle kontaktid on hiirekliki kaugusel.

Kolm väga erinevat lugu lähinädalaist, mis kõik kannavad ühte ja sama üldistust. Miks on mõned meie ametnikud niisugused, et – neljandale näitele viidates – kella kukkudes lasevad põlevad mälestusküünlad kokku lükata?

Mida rohkem me tähtsustame käsulaudu, seda enam võime kindlad olla, et kui seadus käsib ametnikku otse vaadata, siis ta paremale, vasakule ja selja taha ei näe. Nii ongi lõpuks olukord nagu Nõukogude kultusmultifilmis, kus postiljon Petškin teatab: «Tõin teile paki, aga kätte ei anna. Sest teil pole dokumenti!» Ning sellises olukorras ei aita vurrud, käpad ega saba! Kui vajalikku pitsatit ei ole, võib kassi vabalt kaameliks pidada.

Vahest oleme siiski ise ka süüdi? Sest ilmselgelt tehakse lahmides ametnikele avalikus ruumis tihti liiga. Küll rivistavad neid poliitikud, soovides, et nad käiksidki nööri mööda, küll kleebitakse avalikus diskussioonis üsna kontekstivabalt lausete lõppu fraas «lollidest ametnikest».

Meil on ju ka hoopis teistlaadseid lugusid. Neli ja pool aastat tagasi kirjutas üks tudengineiu politseile mobiiltelefoni kadumise kohta luulevormis avalduse. Selle asemel et avaldus kui nõuetele mitte vastav paberikorvi saata, vastas politseiametnik samuti luulevormis.

Või teine, ses kontekstis veel kõnekam näide täpselt aastatagusest ajast. Kui ühe Pärnu kooli 9. klassi õpilane esitas Postimehes arvamusartiklis avaliku küsimuse koolis läbi viidud karmi narkoreidi kohta ja toimetus edastas küsimuse politseile, peeti teemat sedavõrd oluliseks (mida vaba õigusriigi politsei rolli selgitamine kindlasti ka on), et vastas Lääne prefekt Priit Suve isiklikult.

«Mõistagi tegutseb politsei seaduse raamides. Siin ongi üks sõlmpunkte – politsei kontakt elanikega. Seadust saab täita erineval viisil. [---] Demokraatliku riigi politseitegevuse aluseks on läbipaistvus ja arusaadavus. [---] Iga riigiametnik peab oskama oma tegevust argumenteeritult põhistada,» kirjutas Suve. Kindlasti ei pidanud prefekt argumenteerimise all silmas üksnes täht-tähelt seaduse järgimist.

Kokkuvõttes oleks paslik korrata antiikajast pärit mõttetera, et olles inimene, ei peaks miski inimlik võõras olema. Isegi siis, kui see inimene on ametnik. Ja samal ajal peaks avalikkus meeles pidama, et iga ametnik on inimene.