Avo-Rein Tereping: WADA tuulenuusutajad

Avo-Rein Tereping Foto: SCANPIX

Kui liiklusmiilits peatas nõukaajal sõiduvahendi dokumentide kontrolliks või muul põhjusel, püüdsid tollased kontrollijad torgata pea autoaknast sisse ja nuusutada – ehk õnnestub haista alkoholilõhna. Vahel õnnestuski ja kui ka juht ise tunnistas end joobnuks, vormistati karistus. Niisuguseid miilitsaid nimetati tollal tuulenuusutajateks. Kuid inimese haistmismeel ei ole täppismõõteriist, sageli see pettis ja edasine ekspertiis võis tunnistada ebaõiglaselt süüdistatu puhtaks poisiks. Järeldus oli – ei ole alkoholi tarvitanud.

Et aga autojuhi süüdimõistmine joobes juhtimise eest on sedavõrd vastutusrikas tegevus, kehtivad tänapäeval joobeseisundi fikseerimiseks ranged reeglid ja lubatud alkoholisisalduse piirid. Mitte keegi ei mõista juhti süüdi ega kuuluta teda joobnuks pelgalt nuusutamise, näovärvi, silmade vilamise või muu sarnase tunnuse põhjal.

Näiteks A-klassi alkomeetri mõõteviga ei tohi ületada 3–5 protsenti. Mõõtevahendi täpsust ja selle perioodilist taatlemist nõutakse teistelgi mõõtmistel, mille tulemuseks on inimese süüdi- või õigeksmõistmine, rahalise tehingud või tervis. Näiteks meil kehtiv mõõteseadus näeb ette meditsiinis patsiendi tervise kontrollimisel, diagnoosimisel ja ravimisel kasutatavate mõõtevahendite metroloogilise kontrolli. Nii on see kõikjal maailmas.

Andrus Veerpalu juhtum näitab kahjuks WADAt pigem tulenuusutajate organisatsioonina, vähemalt Veerpalu juhtumis kasutatud kasvuhormooni testi põhjal. Ometi on sportlase süüdimõistmise tagajärjed sageli ehk tõsisemadki kui autojuhi rajalt mahavõtmine. Järelikult peaksid siin kehtima vähemalt sama ranged nõuded testi valiidsusele.

Mäletatavasti tekkisid kahtlused kasvuhormooni testimismetoodika kohta juba siis, kui selgus kahe samast allikast võetud analüüsi tulemuste 33-protsendiline erinevus. Igas inimeses, kes teab midagi mõõtmisest, tekitaks nii suur erinevus kahtluse mõõtevahendi adekvaatsuses. Sama arvas tollal ka dr Jüri Laasik ning võitlus algas.

Nüüd selgub, et selle testiga on asjad veel hullemad kui võis arvata tollal, kaks aastat tagasi. Jurist Ilmar-Erik Aavakivi ja biostatistik Krista Fischeri kirjeldused sellest võitlusest sunnivad WADA meetodites tõsiselt kahtlema. Ma ei hakka kõik põhjendusi üle kordama, soovitaksin neid kuulata Kuku raadio möödunudnädalasest saatest «Vahetund Postimehega».

Lisaks tõsistele eksimustele testi valiidsuse kinnitamisel hämmastas mind üks WADA esitatud vastuväide testi usaldusväärsuse kontrolliks. Nimelt väideti, et korrektse eksperimendi läbiviimine, mil katse­isikule süstitakse kasvuhormooni ja seejärel määratakse selle sisaldus nimetatud testiga, olevat ebaeetiline. Ometi tehakse sadade meditsiinipreparaatidega ja ravimeetoditega just sedalaadi ravimikatsetusi, sest ainult eksperimendi tulemusena saab kindlalt väita midagi ravitoime ja ka kahjulike mõjude kohta.

Mõõtmine ei ole ammu enam tuulenuusutamine, vaid teadusel põhinev tegevus. Kui WADA ei soovinud meie grupi nõudel esitada kohtule täielikke andmeid kasvuhormooni testi meetodi väljatöötamise ja valideerimise kohta, tekitab see paratamatult kahtlusi ka teiste meetodite suhtes. Teaduses viib katsemetoodika ja lähteandmete varjamine usaldamatusele nii katse­tulemuste kui katsetaja enda suhtes.

Kui testi valiidsus ei ole tõestatud, on sellega saadud mõõtmistulemused tühised ja tuleb lõpetada heietused teemal «äkki ta siiski midagi kasutas».

Autor on Tallinna meditsiinieetika komitee liige