President Konstantin Päts.

FOTO: Peeter Sirge/Postimees

Konstantin Pätsi 1937. aasta põhiseadus lisas vaid 1934. aasta riigipöördele demokraatlikuma fassaadi, ei enamat, kirjutab ajaloolane Peeter Kenkmann ajakirjas Tuna. Postimehe arvamusportaal avaldab artikli lühikokkuvõtte.

12.03.1934 riigipööre tähendas uue olukorra kujunemist Eesti sisepoliitikas. Kuigi riigipöörajad eesotsas riigivanem Konstantin Pätsiga olid 1933.aasta sügisel toimunud rahvahääletusel toetanud vabadussõjalaste esitatud põhiseaduse muudatusi, hakkasid nad riigipöördele järgnenud kuudel rääkima põhiseaduse veelkordsest uuendamisest. Seda põhjendati eelkõige 1933. aasta põhiseaduses riigipeale väidetavalt diktaatorlikku valitsemist võimaldavate sätetega.

Pärast 02.10.1934 riigivanema korraldusel katkestatud riigikogu erakorralist istungjärku teatasid riigipöörajad, et riigikogu seda koosseisu enam kokku ei kutsuta, parlamendivalimised ei toimu aga enne põhiseaduse muutmist.

1935. aastal süvenesid riigijuhtimises autoritaarsed tendentsid ja aktuaalne püsis ka põhiseaduse küsimus. Pärast 08.12.1935 paljastatud vabadussõjalaste riigipöördekatset oli riigi autoritaarne juhtkond kogunud enda arvates piisavalt poliitilist kapitali, viimaks ellu oma põhiseaduse muutmise kava.

23.-25.02.1936 toimus rahvahääletus Rahvuskogu kokkukutsumise üle, mille rahvas kiitis ülekaalukalt heaks. Rahvahääletuse eel teatati, et selle võimalikku läbikukkumist ei käsitleta valitsusele umbusalduse avaldusena ja valitsus viib oma kavatsuse ellu rahva otsusest sõltumata. Rahvahääletuse läbiviimisel rikuti seadust, samuti oli autoritaarkorra tingimustes takistatud igasugune muu, kui vaid valitsuse eesmärke toetav propaganda.

Rahvuskogu esimese koja valimised toimusid 12.-14.12.1936 ja absoluutse võidu saavutasid valitsuse toetajad. Rahvuskogu teine koda komplekteeriti erinevate institutsioonide esindajatest, kus samuti domineerisid valitsuse toetajad.

Rahvuskogu alustas tööd 19.02.1937, võttes teisi variante arutamata oma edasise töö aluseks Pätsi juhtnööride alustel koostatud uue põhiseaduse eelnõu. Rahvuskogu, mille töö piirdus eelnõus väiksemate muudatuste tegemisega, kiitis uue põhiseaduse heaks 28.07.1937.

Riigivanem Konstantin Päts kuulutas oma otsusega põhiseaduse välja 17.08.1937 seda rahvahääletusele panemata. Viimast otsust, mille puhul oli tegemist ilmselt kehtiva põhiseaduse rikkumisega, põhjendati 1936. aasta rahvahääletusel valitsusele antud mandaadiga, millega rahvas olevat juba ette heaks kiitnud ka 1937. aasta põhiseaduse.

Autoritaarse valitsuse vastaste jõudude tegevus jäi 1937.aasta põhiseaduse kontekstis vähetulemuslikuks. «Vaikivas olekus» riigikogu juhatus, kellel oli lubatud tegevust jätkata, saatis aastatel 1936-1937 riigivanemale kolm tulemusteta jäänud märgukirja. Milles protesteeriti põhiseaduse koostamise protsessis toime pandud erinevate seaduserikkumiste vastu.

Opositsioonipoliitikud proovisid oma meelsust väljendada nn riigivanemate märgukirja saatmisega riigivanemale ja Rahvuskogu valimisi boikoteerides, kuid juurdepääsu puudumise tõttu meediale ja poliitiliste jõudude tegevuse takistatuse tõttu ei suutnud nemadki sündmuste kulgu mõjutada.

Uue põhiseaduse jõustumine 01.01.1938 ning sellele järgnenud riigikogu- ja presidendivalimised ei toonud kaasa poliitilise režiimi paranemist – sõnavabadust ei taastatud ega lubatud erakondade asutamist.

Seega ei olnud 1937. aasta põhiseaduse eesmärk demokraatia taastamine, vaid 1934. aastal sündinud autoritaarse režiimi kestmine vormiliselt demokraatlikuma fassaadi lisamisega .

Põhjendused, et 1933. aasta põhiseadusega riigipea kätte koondunud võim lubaks demokraatiat kuritarvitada või demokraatia taastamine võiks tuua kaasa 1934. aasta sisepoliitilise kriisi kordumise, ei saanud uue põhiseaduse jõustumise järel olla enam aktuaalsed.