Ahto Lobjakas: Salme, Sulev, Wahid

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

«Kui NATO läheb, tapetakse meid ära,» ütles mulle kunagi puštu tõlk NATO Kandaharis. Ta teadis, millest rääkis. Lääneriikide heaks töötavate kohalike elu on Afganistanis alati ohus. Probleem, mille Eesti ette on seadnud asüüli sooviv tõlk Omar, pole uus. Pärast NATO vägede lahkumist 2014. aastal jäävad Omar ja teised jumala hoolde – kui senised tööandjad abikätt ei paku.

Saksamaa mõtleb 500-inimeselisele abipersonalile. USA andis 2012. aastal elamisloa 50 tõlgile. Prantsusmaa avas uksed pooltele abiks olnud 160–170 kohalikust. Suurbritannia kaalub Iraagi pretsedendi rakendamist, millega pakuti valikut raha ja asüüli vahel (900 valis Albioni). Surve asüüli andmiseks on tugev. The Daily Telegraph osundab kindral Dannattit, endist staabiülemat: «Briti väed poleks tõlkide hindamatu panuseta suutnud oma tööd tõhusalt teha.» Eriväelase taustaga Paddy Ashdown rõhub relvavendlusele: «Varjupaik on vähim, mida saame anda neile, kes on päästnud nii paljude meie meeste elu.» Eestis tuli välisministeeriumilt steriilne teade pretsedentidest, ohuanalüüsist. Ometi pole põhjust, miks brittide analüüs ei kehti meie jaoks.

Aga Omar on Eestile märgilisem pähkel. Vastus talle ütleb, kes me ise oleme. Ühel tasandil riigina. Tõlgid võitlesid meie Afganistani-idee eest. Võitlesid konkureeriva puštu ideega. Puštud elavad kahe karmi õigustava ristteel. Pashtunwali seisab kolmel vaalal: julgus, kättemaks, külalislahkus – selles järjekorras. Teiselt kõnnumaalt pärit islam lisab koraani.

Meie pakkusime – vähemalt alguses, vähemalt ametlikult – oma nägemust läänest. Maha jätame maha ikka ühiskonna, kus poiss saab püssi 12-aastaselt, kus võõras võib olla vaid pealiku loaga, kus naine on mehe eraomand, kus tüdruk naljalt kooli ei lähe. Aga tõlgid uskusid meid.

Samas elab puštus ka Kaplinski indiaanlane. Püssiga, hobuse asemel auto, suitsusignaalide asemel mobiiltelefon. Meie oleme seal kahvanäod. Eurooplastena kanname Afganistanis valge mehe koormat (esimene võimalus meie jaoks). Tõde, mille järgi peame väikeriigina maailmas – ja teiste alustatud sõdades – käima, asub piiblitsitaadis «mida teed vähimale mu vendadest, teed mulle». Värskemalt, Kanti järgi: tee nii, et su tegu võiks olla sullegi seaduseks.

Afganistanis ei toimi meie masinglik kaitse maailma vastu: pole meie asi, meie pole ühtki sõda alustanud. Me oleme sõjas koos nendega, kes seisavad meie kõrval. Jutt «individuaalsetest ohuhinnangutest» on viigileht, absurdne kui jutt välismaalasest, kes soovitas küüditajatele politsei kutsuda. Meie peame teadma paremini – eestlaste ja eurooplastena. Omar ja tema saatusekaaslased on meie proovikivi.