Lugesin kõne läbi, selles oli mõtteid, millelt ka ennast olen tabanud. Teie poolt esile tõstetud lõik kinnitas minu kogemust, et neljas võim ehk ajakirjandus on võimas ning näitab üsna tihti olukordi ebaõiges/ebaõiglases valguses selle eest vastutust võtmata. Nii ka sel korral.
Eesti Päevaleht avaldas selle artikli, millele kirjeldatud lõik tõenäoliselt vihjab, küsimata linnaosa selgitust, kuigi see on kriitilise sisuga artikli puhul nõutav. Oleks ajakirjanik soovinud olla objektiivne ja linnaosa kommentaari tol korral küsinud, siis oleks ta teada saanud, et linnaosa eestvedamisel oli juba menetluses supiköögile ressursside eraldamine.
Miks külvas ajakirjanik segadust ja hirmutas supiköögi tuge vajavaid inimesi, esitas valesid? Miks seda meie meediaväljaannete puhul nii tihti juhtub? Neljanda võimu esindajad kasutavad jõupositsiooni ja loovad pilte, mille kummutamiseks peavad asjaosalised pöörduma pressinõukogu poole. Taoline võimu kuritarvitamine teeb kurvaks ja sellega peaks iga meediaväljaanne võitlema.
Kahjuks toodetakse täna klikkide nimel artikleid, mis lihtsustavalt vastandavad erinevaid osapooli, aga tõsiste probleemide kajastamise tase on pehmelt öeldes nõrk. Koostööpartnerite vastandamise laastavast mõjust ei hakka ma siinkohal rääkimagi. Tõde pole enam eesmärk, mille poole neljas võim püüdleb. Mis siis oli ajakirjaniku poolt loodud pildil valesti? Vastus: pilt ise oli üks suur vale.
Kuna Tammemägi hinnangul on Mari-Liis Lille esitatud pilt valesti maalitud, küsisime kommentaari ka «kunstnikult» ehk Eesti Päevalehe ajakirjanikult Kadri Ibruselt. Vastust saate lugeda siit.
/nginx/o/2013/04/03/1669254t1h4271.jpg)