Aivar Põldvee: kuidas «sünnitati» eestlastele Vanemuine?

Aivar Põldvee Foto: Liis Treimann

Kuidas pandi alus müüdile eestlastest kui laulurahvast? Kas erinevalt soomlastest olid muistsed eestlased ühejumalakummardajad? Miks sai «kuulsaks» Vanemuine, aga mitte sõjajumal Turis?

Postimehe arvamusportaal avaldab ajaloolase Aivar Põldvee värskes ajalookultuuri ajakirjas Tuna ilmunud artikli lühikokkuvõtte.

Eesti pseudomütoloogia kujundajateks peetakse Kristjan Jaak Petersoni, Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi. Laulujumal Vanemuise uurimine lubab sellele kolmeastmelisele arenguskeemile lisada eelloona Garlieb Helwig Merkeli ja Thomas Hiärne.

Thomas Hiärne 1670. aastatel valminud, kuid käsikirja jäänud kroonikas leidub ärakiri Turu piiskopi Mikael Agricola värsivormis häme ja karjala jumalate kirjeldus 1551. aastast. Agricola nimekirjas leidub ka laulu- ja luulejumal Äinemöinen (Hiärnel Ainemoinen), Vanemuise kaudne prototüüp.

Hiärne asetas keelesugulusele viidates võrdusmärgi soome ja eesti muinasusundi vahele, mida võib pidada analoogia printsiibi esimeseks rakenduseks eesti mütoloogia kirjeldamisel. Hiärne kroonika avaldati trükis 1794. aastal ning seda kasutas allikana Merkel teose «Liivimaa esiaeg» (1798) kirjutamisel.

Võimalik, et just Hiärnelt laenas Merkel printsiibi, mille abil ta kujundas eklektilise eesti-soome jumalate komplekti, kasutades laplaste jt keelesugulaste kohta leitud kirjandust.

Merkel laenas Soomest laulujumal Wainamöise, leides selleks õigustust eestlaste suurest lauluarmastusest. Sellega pani Merkel aluse müüdile eestlastest kui laulurahvast.

Raamatus avaldatud Conrad Westermayri gravüür eesti talupoja riietes soome laulujumalast on teadaolevalt esimene Väinämöise-Vanemuise piltkujutis.

Oletuse, et ka eestlastel võis olla Väinämöise-sarnane jumal, esitas taas Peterson Christfrid Gananderi «Soome mütoloogia» tõlke (1821) vastavas kommentaaris.

Tema töö peamine mõte oli osutada soome eeskujul eesti panteoni ülesleidmise võimalusele. Meetodi poolest võime Petersoni pidada 17. sajandisse ulatuva analoogia printsiibi viimaseks täiemõõduliseks esindajaks. Ganander oli Petersonile põhimõtteliselt sama mis Hiärnele Agricola ning Merkelile laplaste uurija Jessen jt.

Uue ajajärgu eesti pseudomütoloogia kujundamisel avas Faehlmann, Vanemuine oli tema suurim õnnestumine. Ehkki Faehlmann tundis nii «Soome mütoloogiat» Petersoni tõlkes kui ka «Kalevala» (vähemalt saksakeelse sisukokkuvõtte tasemel), võis ta algtõuke Vanemuise-kuju loomiseks saada hoopis Merkelilt.

Faehlmann tutvustas eesti laulujumalat Wannemunne (hiljem Wannemuine) 1838. aastal Õpetatud Eesti Seltsis. 1840. aastate teisel poolel, mõni aeg pärast suhtlemist Elias Lönnrotiga Tartus, lisas Faehlmann laulujumalale kaaskonna (Ilmarine, Lämmeküne, Wibboane), kelle nimed meenutasid «Kalevala» tegelasi.

Algusest peale väitis Faehlmann, et tema lood Vanemuisest jt. pärinevad rahvasuust, mis võimaldas tal ühelt poolt romantismi laadis vabalt fabuleerida, teiselt poolt aga anda oma müüdiloomingule eestilik ilme. See tähendas ühtlasi analoogia printsiibist loobumist.

Faehlmann väitis, et eestlastel oli muinasajal teine usk kui soomlastel ning erinevalt soomlastest olid eestlased jõudnud juba enne ristiusustamist monoteismi.

Faehlmanni Vanemuise kuju võttis üle Kreutzwald, kes sepitses ja avaldas eesti laulujumala legaliseerimiseks mitu rahvalaulu ning kirjutas Vanemuise eepose «Kalevipoeg» avavärssi. Nii jõudis Vanemuine esmakordselt eestikeelsesse trükisõnasse.

Kreutzwaldil oli ka oma muinasjumala «projekt» – sõjajumal Turis (algupäraselt Turisas), kelle taasavastas Alexander Heinrich Neus. Turisel olid vähemalt sama head «geenid» kui Vanemuisel (Agricola, Hiärne, Boecler, Ganander-Peterson) ja eestlaste muinaskuningana ehk isegi suurem pseudomütoloogiline potentsiaal, kuid edu ta ei saavutanud.

Kreutzwald fabritseeris ka Turisest rahvalaulu ning püüdis sõjajumala kaasabil konstrueerida polüteistlikku käsitlust neljast eesti peajumalast, aga loobus hiljem nii Turise ülesupitamisest kui ka polüteismist.

Eesti pseudojumalate loomist võib vaadelda kui võltspärimuse (fakelore) sepitsemist, mis omandas 18.–19. sajandil kogu Euroopas laia ulatuse. Müstifitseerimisel kasutasid Faehlmann ja Kreutzwald tüüpilisi võtteid nagu pseudoehtsa materjali «leidmine» perifeeriast, fabritseeritud rahvaloomingu väidetav fragmentaarsus ja (osaline) arusaamatus, salapärased informandid, akadeemilise ilmega kommentaarid jne.

Pseudomütoloogia ja võltspärimus ei sündinud üksnes kirjandusmoest ja matkivast rahvaluuleharrastusest, vaid sellel olid ka sügavamad sotsiaalkultuurilised ja rahvuspsühholoogilised juured. Alates 1860. aastatest said seni saksakeelses kultuuriruumis eksisteerinud pseudojumalad eesti rahvusliku identiteedi sümboliteks ja kujundajateks.

Jumalate kohtumine rahvaga kujunes erinevaks, Vanemuine ja Turis on siin heaks näiteks. Vanemuise selts, laulupeod ja isamaaluule tegid laulujumala rahvaomaseks ning eestlased laulurahvaks, sõjajumala kuvandil ei olnud aga tõsiseltvõetavat katet minevikus ega eluvaimu ja -tingimusi olevikus.