Kas näitleja Mari-Liis Lille loomeliitud pleenumi meenutusüritusel välja öeldud mõtted jäävad õhku rippuma või toovad kaasa ka mõne muutuse, küsib riigikogu liige Andres Herkel (IRL) oma blogis.
Andres Herkel: mis Mari-Liis Lillest edasi saab?
/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
3. aprill 2013, 10:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõepoolest, Mari-Liis Lille esinemine loomeliitude pleenumi meenutusüritusel oli nagu värske kevadine tuulepuhang. Ilma selleta meenutanuks kogu üritus vanainimese juubelit – au ja kuulsust veel jätkub, aga hoogu ja värskust pole enam kusagilt võtta.
Kogu lugupidamise juures – on üsna etteaimatav, mida räägib Valk või Langemets. Isegi Jürgen Rooste ei suuda mind üllatada. Ja no mis ma räägin – olles ise 25 aastat Eesti elu ja poliitika kohta arvamusi avaldanud, taban end üha sagedamini mõttelt, et huvitav, kas seekord leidub keegi, kes mind varem lugenud pole või kellele suudaksin pakkuda kasvõi natuke uudsuse võlu.
Kuulasin noid pleenumimeenutamise kõnesid Toompeal oma kabinetis läbi riigikogu translatsioonivõrgu. Kui välja kuulutati Mari-Liis Lill, siis sai uudishimu minust võitu, lülitasin sisse teleri – et kuidas ta seal vanameeste keskel välja näeb ja mida ütleb? Kõne oli nii retooriliselt kui ka näitlejameisterliku esituse poolest priima. Empaatilisus ja teravate probleemide tabamine peale selle. Kogu osaks saanud tunnustus on mu meelest teenitud. Mingis mõttes päästis Lille etteaste nii pleenumi kui seda kajastama tulnud ajakirjanduse.
Kas sõnad toovad muutuse?
Aga mind huvitab see, mis Mari-Liisist ja tema probleemitõstatustest edasi saab. Kas Mari-Liis ja ta mõttekaaslased lepivad sellega, et nende põlvkonda esindab riigikogus peamiselt Priit Toobal? Kas lisaks mõjusale probleemitõstatusele hakkab tulema ka vastuseid lahendamist nõudvatele küsimustele? Näiteks mis probleem selle vene kooliga on? Kas see, et üleminek eestikeelsele gümnaasiumiharidusele on vähemalt kümme aastat hiljaks jäänud? Või hoopis see, et venekeelsed riigigümnaasiumid peaksid jääma? Või see, et riik pole suutnud 35 tuhande inimesega dialoogi saavutada? Nõnda see ju on, et poliitikas tekitab küsimus tihti uue küsimuse.
Igal juhul oleks kahju, kui Mari-Liis Lille etteaste jääks jätkuta ehk siis lahenduseta piltmõistatuseks. Tihti öeldakse, et poliitikud on küsimustele kurdid. Aga nad on seda vaid senikaua, kuni puuduvad mõjusad küsijad. Küsimine omakorda saab topeltmõjusaks siis, kui suudetakse kaasa rääkida ka lahenduste osas. Igal juhul viis Mari-Liis Lille kõne mind mõttele, et rohkem kui verevaest meenutuspleenumit vajaks ühiskond midagi uut. Kasvõi noorema kultuurirahva kõnekoosolekut. Muidu vaene Rein Veidemann jääbki nostalgitsema, et kus need uued Krossid ja Merid küll on.