Raul Kalev: oleme eestlastena siiski erapoolikud natsionalistid!

Raul Kalev. Foto: Raivo Tiikmaa.

Miks on Veerpalu puhul kohut vastuvaidlematu tõena võtnud inimesed Euroopa Kohtu nn pronksöö-otsust kommenteerides kaugel arvamusest, et pärast kaklust rusikatega ei vehita, küsib suhtekorraldaja Raul Kalev Postimehe arvamusportaalis.

Tahtmata niisama bensiini tulle juurde valada, ei anna mulle siiski rahu eestlaste natsionalistlik erapoolikus kahte eelmisel nädalal saabunud kohtuotsust kommenteerides. Mõistan, et masside arvamus pole kõigi arvamus, kui siiski on tähelepanuväärne, kui väiklased me suudame olla.

Esiteks Andrus Veerpalu õigeksmõistmisest. Oli muidugi tore, et õigeksmõistmine tuli. Kuid mind enam kui hämmastas rahva ennastunustav ühteheitmine alles hiljuti muttatambitud suusaliiduga, kes oli avalikkusele korduvalt häma ajanud.

Tundub, et seekord see häma meile sobis: olgu asjaolud millised tahes, pärast lahingut rusikatega ei vehita, kordasid ajakirjanikud ja muidumehed Mati Alaveri kavalalt lendulastud PR-mantrat ja pidasid üsna siiralt silmas, et oli selle kunstliku kasvuhormooni manustamisega kuidas oli, igatahes meie mehed suutsid rahvusvaenlased WADAs paika panna! Hurraa!

Nii mõnigi muidu arukat juttu rääkiv kommentaator avaldas lootust, et nüüd on Eesti suusatamise maine päästetud ja võimalus uus lehekülg pöörata.

Stopp. Aga seda uut lehekülge pole ju võimalik keerata, kui just vanale karule uusi trikke selgeks ei õpeta! Ma ei ole natsionalist ega eestluse vastane, küll aga taipan üht-teist suusatamisest ja selle ala telgitagustest. Mu enda lapsedki suusatavad ja nende emagi on Tartu maratonil end esisajasse sõitnud.

Minu kui siiralt suusatamisest lugupidava inimese jaoks on uskumatu, et suusaliit pole viimase kahe aasta vältel näidanud üles vähimatki initsiatiivi ise dopingutarvitamisega võidelda.

Ka nüüd, mil kuluaarides räägitakse Torino testide avamisest, võimalusest Veerpalu teste uuesti ja täpsemalt analüüsida, on suusabosside reaktsioon mõistagi kõike muud rõõmustav.

Ei, neid ei huvita tõde. Pole kunagi huvitanudki. Just nii nagu ei taha Siim Kallas ja Vahur Kraft mäletada VEB fondis toimunut, topivad ka Alaver ja Co pea liiva alla. Kuid mitte vaid nemad: paljud sponsorid, eraisikud, valitsustegelased jne on neid toetamas. Paistab, et mitte tõe väljaselgitamise huvides, vaid natsionalistikest kaalutlustest lähtuvalt.

Ikka ühises hirmkallis võitluses WADA ja dopinguküttidega, kes meie rahvuslikule uhkusele põntsu panid.

Sest kui tuli kaua oodatud õigeksmõistmine, siis meid enam ei huvita, kust siis see kunstlik kasvuhormoon suusasangari verre sattus. Meid ei huvita, kellele seda või muud keelatut suusaliiduga seotud tegelased veel manustasid.

Meil on tegelikult ka ükskõik, kellele Mati Alaver, seesama kaval suusatreener, tulevikus dopingut süstida laseb.

Meid ei paista see kõik huvitavat vaid sel põhjusel, et me arvame, et tegelikult tarvitavad ju kõik edukad kestvussportlased dopingut ja järelikult on see ka meil paratamatu. Ainult vahele ei tohi jääda.

Ja kui jääd, tuleb seljad rahvuslikul tasapinnal kokku panna ja võidelda kohtus kallite juristide abil rahvuse maine päästmise nimel. Elagu Eesti, dopinguküttidevaba maa!

Ma ei tea, kuid minul isiklikult on piinlik. Ärge saage must valesti aru, Andrus Veepralu on ka minu arvates suusataja suure algustähega, väga sümpaatne mees ja isa, kelle teeneid meie rahva ees on võimatu ülehinnata. Ka mina ei tahaks enam rusikatega edasi vehkida. Kui poleks ühte aga.

Nimelt seda aga, et tegelikult polnud ju asi vaid Andruses, vaid teda abistavas meeskonnas eesotsas peatreeneri ja koondise arstiga, kes kogu mängust vaikselt on taandunud.

Ma oleks oodanud, et EOK, üldsus ning suusaliit käivitaksid ausa ja erapooletu tõe väljaselgitamise. Et toetataks vanade testide avamist jms. Kui Andrus oli tõesti puhas, siis olnuks selline võitlus ka tema puhast nime toetav. Kuid milleks tahet pole, selleks tahet pole. Nii jääbki meile vaid õigeksmõistev kohtuotsus ja palju endiselt vastamata küsimusi.

Aga siin kirjutan ma kui lapsevanem, mitte kui barrikaadile roninud eestluse vastane. Ma oleksin siiralt tahtnud olla kindel, et minu lapsed ei peaks homme Eesti koondisesse pääsedes hakkama salamahti midagi keelatud manustama.

Nüüd, kahjuks, läheb aga kõik edasi vanaviisi. Natsionalismi tiivul. Suusaliidu sisuline ainuotsustaja Mati Alaver leidis rasketel aegadel ajutiseks marionetiks Sandor Liive ja Liive kutsub nüüd Alavari taas suusamehi suunama. Mina ei karjuks siinkohal halleluujat.

Kuid eelmisel nädal tehti teatavaks ka teine kohtuotsus, samuti Eestist kaugemal. See peegel ulatati meile Euroopa Kohtust ja too osutas, et riik, politsei ja õiguskaitse struktuurid on meie väikeses Eestis siiski kallutatud.

Vähemasti olid nad seda kohtuotsuse valguses pronksöö sündmustega seonduvalt. Kui Veerpalu napp õigeksmõistmine meile meeldis, siis nn tibladele õigust andev otsus mitte põrmugi!

Kuna olin ka ise pronksöö sündmustega otseselt seotud, sattudes samuti julma peksmise, inimõiguste rikkumiste jms ohvriks, siis oli mul väga valus lugeda riigikogu liime Juku Kalle Raidi, mitmete tuntud inimeste ja ajakirjanike hukkamõistavat suhtumist Eesti kohtusüsteemis kaitseta jäänud ja Euroopas õigeksmõistetud meeste aadressil.

Kust võeti üldse need pealkirjad, et tegu oli märatsejatega, pättidega, Eesti rahvusluse vastaste inimestega? Ma ei lugenud seda kusagilt välja, et antud kaebajad mõnd akent oleks purustanud või kauplust röövinud.

Järeldan, et tegu on üleüldise hoiakuga vene nimedega inimeste aadressil antud sündmuste kontekstis: kui juba pronksööl kinni kukkus ja vene nimi ka, siis asi vask: pätt, märatseja. Sajad kommentaatorid leidsid, et pronksööl käitus valitsus igati õigesti ja marodööridel tulebki suu kinni panna. Kus sead – julgevad veel Euroopasse kituma minna!

Mina tõesti ei tea, kas antud mehed, kes nüüd kamba peale maksumaksja raha arvelt 50 000 eurot rikkamaks saavad, olid märatsejate seas või mitte. Tean vaid, et tol ööl peksis politsei valitsuse käsul kümneid ja kümneid süütuid inimesi, kel polnud märatsejatega mingit pistmist.

Meie isikuid ei tuvastatud seaduses ettenähtud korras, meid mõnitati ja lubati vähimagi piiksatamise korral täiendavalt nuuti anda ja isegi tappa. Meid hoiti kaheinimese kongides, kus puudus õhk, kaheksa ja kümne kaupa. Tualetikasutamise võimalusteta 8 ja rohkema tunni jooksul.

Mina olin samas kongis vaid eestlastega, kellest keegi polnud märatseja ega varas. Pärast vabanemist andsin minagi taotluse politsei sisekontrolli osakonnale ja sain väärkohtlemise tõttu kompensatsiooniks 11 000 krooni.

Kuid peksmist ja alandamist kaitses riik kiivalt: kapo suutis ööpimeduses oma maja ees toimunud vägivallatsemise kaadrid kaotada, mis siis, et maja küljes ripub mitmeid turvakaameraid!

Lugedes ja kuulates Euroopa kohtu otsusele järgnenud kommentaare, on märkimisväärne, et needsamad inimesed, kes Veerpalu puhul kohut vastuvaidlematu tõena võtsid, on siinkohal kaugel arvamusest, et pärast kaklust rusikatega ei vehita. Vehitakse, ja kuidas veel.

Euroopa kohtus ollagi vaid töllmokad, kes Eesti asjast tuhkagi ei taipa! Meil on vinge rahvas ja isegi kui riik venelastele liiga tegi, olid nad selle ära teeninud. Nagu ütles üks mind pronksööl kinni pidanud kümnekonnast politseinikust, et ise olid süüdi, et vales kohas elasid.

Massimeedia ajapesu võime on hämmastav. Pole parata, et enamik meist arvab siiralt, et need tuhanded pronkssõduri kaitseks rahumeelselt Tõnismäele kogunenud inimesed, kes olid aastakümneid sinna lilli toonud ja pidasid seda kohta oma hinges kalliks, tulid tookord Eesti vabariigi vastu võitlema ja linna lõhkuma.

Kuid isegi kui selles väites olnuks 10 protsenti tõde ja meeleavaldajate seas oleks ka meie enda lapsed, naised ja emad, kas oleksime siis rahul, kui nende inimõigused jalge alla tallatakse, neid häbiväärselt pekstakse ja mõnitatakse ja seejärel nende kaebusi kriminaalasja alustamiseks isegi kuulda ei võetaks?

Kui me tõesti nii arvame, siis oleme lihtsalt ebainimlikud ja kaugel demokraatliku riigikorra olemuse adumisest.

Kui me aga oma emadele ja lastele sellist kohtlemist tõemeeli ei sooviks, siis oleme vaid natsionalistid. Erapoolikud eestlastest natsionalistid. Tunnistagem, et see nädal ulatas meile kahe väljaspool Eestit sündinud kohtuotsuse valguses kätte peegli. Iseasi, kas oleme nähtu üle uhked või tunneme piinlikkust.