Ott Pärna

FOTO: Erakogu

Kas 1982-1999 sündinud noored on õnn või õnnetus, selle üle aruteleb noorsootöö ajakirjas Mihus ettevõtja Ott Pärna.

Generatsioon Y - need on buumiaja noored, kes on sündinud vahemikus 1982‒1999 ning keda nimetatakse ühtlasi mina- ja miks-põlvkonnaks. Nad seavad pea alati status quo kahtluse alla. Nad hindavad mõtestatud tööd ja isiklikku arengut[1]. Üle 90 protsendi neist magavad mobiiltelefoniga[2]. Samas on see ka põlvkond, kelle kätes on Eesti järgmine arenguhüpe – meie ühiskonna, demokraatia ja majanduse edenemine uuele, märksa väärtuspõhisemale ja kindlasti rahvusvahelisemale tasemele.

Y-põlvkond erineb oluliselt oma eelkäijatest. Näiteks minu vanaisa Harryst, kes kuulus raske töö ja traditsioonide austajate põlvkonda. Samuti minu isast Priidust, kes kuulub beebibuumi põlvkonda ja kes hindab ennekõike lojaalsust. Ja ka minust enesest, kes ma X-põlvkonna liikmena peaksin teadjameeste sõnul hindama töö ja eraelu tasakaalu.

Kas ja kuidas suhestub Y-põlvkond Eesti tulevikku või millist rolli kannab ta muutuste keerises maailmas laiemalt, on üsna raske ennustada. Samas midagi on siiski juba teada. Teame, et lähikümnenditel kahaneb arenenud Euroopa keskmine elustandard ja murenevad heaoluriigi ideaalid. Euroopa hoolekandesüsteem pärineb ajast, kui ühe pensionäri kohta oli vähemalt neli tööl käivat inimest. Järgneva paari aastakümne jooksul väheneb see poole võrra ja ühe pensioniealise kohta jääb vaid kaks töötegijat-maksumaksjat.

Teame ka seda, et täna on Hispaanias ja Kreekas alla 25-aastaste noorte tööpuudus üle 50 protsendi. Selle, suures osas konkurentsivõimetu põlvkonna krooniks on vanematega kooselavad mehed (vanuses 25‒34). Neid on Iirimaal ja Austrias üle 30 protsendi, Hispaanias ja Itaalias üle 40 protsendi ning Portugalis ja Kreekas koguni üle 50 protsendi.

Kas sellest järeldub, et Y-põlvkond viib maailma hukatusse (loe: rahutustesse)? Ehk oleks juba viinud, kui oleks leitud revolutsiooniliseks situatsiooniks vajalik ühine vaenlane (mõnel pool on ta ka leitud), ühine iidol või alternatiivne ja usutavalt arengut pakkuv elukorralduse mudel. Seni, kuni maailmas jätkub kaootiline olukord ja uut arengumudelit pole välja mõeldud, tuleb mõista, kuidas mõtlevad töötavad ja töötud noored ning mida nad oluliseks peavad.

Üleilmne noorteuuring[3] sedastab, et noore jaoks kolm kõige olulisemat motivaatorit on: kommuun, õigus ja autentsus. Esmalt siis vajadus suhtlusringkonna, suhete ja kogukonna järele. Teiseks, ühiskonna ja üksikisiku õigus teha seda, mis on õige ja olla mõnes valdkonnas aktiivne. Kolmandaks, soovitakse näha asju autentselt ehk nii nagu nad on. Kuid pidagem meeles, et need on hügieenifaktorid, mis ei likvideeri, kuid võivad mingil määral leevendada noorte töötusest ja sotsiaalse rolli puudusest tulenevat frustratsiooni.

Need on olulised asjad, mida peavad mõistma ka valitsejad – nii laias maailmas kui kodu-Eestis. Noored võivad küll olla vait, tegeleda muude asjadega ja «hääletada jalgadega», kuid oma sisimas nad mõistavad, mis ümberringi toimub – mis on õige, mis väär.

Olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et tunneli lõpust paistev valgus pole kuigi ere. Maailma kasvukeskuse mõttes Euroopa marginaliseerub, majandused ei kasva, töökohti jääb vähemaks. Ja ka need, mis juurde tekivad, eeldavad enamasti teistsugust moraalset (tahet tööd rügada) ja hariduslikku (tuleviktöö oskused, transdistsiplinaarne haridus jms) ettevalmistust. Fundamentaalne väljakutse seisneb selles, et enamuse jaoks pole homne elatustase parem kui eilne, millega on mitu põlvkonda õhtumaalasi harjunud.

Siiski ei soovi ma maakera mustaks värvida. Muutustega on nagu energia jäävuse seadusega. Globaalses mastaabis on muutumatuks suuruseks võimalused – need ei kao ega teki, vaid muudavad vormi ja kanduvad ühest piirkonnast teise. Sellest tulenevad nii võimalused kui ka väljakutsed. Teadmatus tuleviku osas ja meeleheitlik kinnihoidmine eile toiminud mudelitest on viinud arenenud maailma stagnatsiooni ning tekitanud ühtlasi karismata liidrite, populistide ja laiemas plaanis hallide inimeste ajastu. Et öö on kõige pimedam enne koitu, on see “sajandi võimalus” uue põlvkonna liidrite esilekerkimiseks. Seepärast kaldungi arvama, et Y-generatsiooni kätes on uute ühiskonna- ja majandusmudelitega väljatulemine, passiivse rolli asemel aktiivse positsiooni ja vastutuse võtmine.

Suurte väljakutsete ja lihtsate lahenduste puudumise taustal on üle maailma kasvamas riigimeeste nappus, kes sisuvaldkondades orienteerudes ja ühiskondi mobiliseerides oma riike uuele edule tüürivad. On tabavalt öeldud, et maailmas on pidev puudus liidritest, kes valitsevad pea ja südamega. Sõna liider on olulise rõhuga, sest enamasti on tegu muutuste juhtimisega, mis eeldab nii suuremate inimhulkade kaasamist, inspireerimist kui ka neis kindlustunde tekitamist.

Singapuri valitsemiskooli juht ja endine suursaadik ÜRO juures, Kishore Mahbubani, soovitas mõelda, kas on maailmas riigimehi, kes vastavad alljärgnevatele kriteeriumitele. Nad on kõrge moraaliga ja kõrgematele eesmärkidele keskendunud (ingl k compassion), elutargalt ja positiivselt salakavalad (ingl k cunning), koondavad enda ümber talente (ingl k collector of talent), on uuendusmeelsed ja kõrge IQ-ga mõistmaks keerukaid ning seotud teemasid (ingl k complexity), ja julgevad otsustada ning võtavad vastutust (ingl k courage). Nagu arvata võite, pole see sugugi lihtne ülesanne.

Sellesama kooli – Lee Kuan Yew School of Public Policy – seintel ripuvad teadlikult väärtushinnangutele koputavad sõnumid. Nii näiteks «ei vaja maailm järjekordset poliitikut, see vajab liidreid». Või siis Ema Teresa legendaarne ütlus: «Kui sa ei suuda toita sadat inimest, toida vaid ühte».

Niisiis, vaatamata väljakutsetele pakub muutuste keerises olev maailm noortele ohtralt eneseteostuslikke ja maailmaparanduslikke võimalusi. Ja seda kaugeltki mitte ainult valitsemise vaatevinklist. Üha olulisemaks muutub võimekus eri teemade, erialade ja kultuuride vahel seoseid luua. Vajalikumaks muutuvad seepärast ka sotsiaalsed oskused, loov mõtlemine ja kohanemisvõime, võime näha probleemi ülesehitust ja oskust lahenduskäiku inspireerivalt visualiseerida. Väga oluline on ka enesejuhtimise oskus ja suutlikkus teha virtuaalset ning riikideülest koostööd.

Täiesti omaette teema on masskõrgharidusega kaasnenud ülespetsialiseerumise probleem, mille viimane minu kõrvu jõudnud näide pajatas doktorikraadiga laevaehitajast, kes oskas detailideni kirjeldada laeva reelingut, olles sellele spetsialiseerunud, kuid laeva kere puudutavad tugevusarvutused olid talle ülejõukäivad.

Võimalused tõusetuvad ka vabatahtlikust tööst, mis pakub sõltuvalt inimese vanusest ja eluetapist kuuluvustunnet või eneseteostust. Mitmeski eluvaldkonnas valitseb tegelikult vabatatlike panus. Näiteks ühes minu lemmikvaldkonnas – spordis. Nimelt tehakse Soomes 99,5% sporditööst ära vabatahtlikega; samas on nende rahvaspordiaktiivsuse näitajad Eesti omadest pea kaks korda üle (vastavalt 75 ja 35 protsenti).

Siit omakorda jõuame nn Suure Ühiskonna fenomenini (ingl k Big Society). Üha selgemaks saab, et valitsused kui kitsad kildkonnad ei suuda sammu pidada globaalsete väljakutsete ja muutustega. Seepärast peab muutuma oluliselt mõtestatumaks kodanikuühiskonna roll igapäevases “riigiasja ajamises”. Seda nii omaalgatuslike mudelite kaudu ümbruse eluväärsemaks ja puhtamaks muutmisel, kogukonna hoolekandes, kodanikuhariduses, rahvatervises jne. Üheks väljundiks on näiteks sotsiaalne ettevõtlus, millel on laias laastus kolm tunnust. Esmalt erinevalt tüüpilisest mittetulundusühingust, mille tegevus toetub enamasti erinevate fondide rahastusele, on sotsiaalse ettevõtte eesmärgiks teenida ise raha. Sotsiaalsed ettevõtted on definitsiooni järgi keskkonnasäästlikud ning paigutavad kogu oma tegevustulemi ühiskondlikesse tegevustesse. Näiteks müüvad maailma metropolides kodutud ja elu hammasrataste vahele jäänud inimesed ajakirja The Big Issue. Ettevõtmise taustaks on loogika, et kala asemele tuleb näljasele anda õng. Ehk siis mitte suurendada õpitud abitust, vaid pakkuda inimesele müügikogemust ja võimalusi seeläbi ühiskonnaellu naasta.

Sedalaadi majanduse, sotsiaalia, riigiasja ja klubilise tegevuse integratsiooni on maailmas veelgi. Nii näiteks on suur osa Red Bull’i tegevusest ühiskondlik-klubiline, raha teenitakse “teadagi millest”. Ka tänapäeva töökohad tekivad üha enam hobide pinnalt. Või siis ka vabatahtliku töö ja selle abil saadud võrgustiku toel. Sama moodi suureneb tuntavalt äriettevõtete sotsiaalne-ühiskondlik roll, niisamuti muutuvad tulumudelid. Näiteks aastaks 2020 on infotehnoloogia sektori suurim tuluallikas meditsiin ja tervishoid. Ka tervishoiusektor pole enam pelgalt kuluvaldkond, vaid läbi tervishoiuteenuste, -toodete ja -tehnoloogiate müügi ka riigi võimalik tuluvaldkond. Sama kehtib ka mitmete teiste valdkondade kohta, alates rohemajandusest, lõpetades veetehnoloogiate ja haridusega.

Lõpetuseks – suur osa edukaid riike, ettevõtteid või ülikoole (nt Aalto Soomes) müüvad oma lugu. Usutavat tulevikulugu, mis inspireerib ja tõmbab kaasa. Ka viimased uuringud moodsatest linnadest räägivad sama juttu. Ettevõtted lähevad sinna, kus on head inimesed. Viimased omakorda sinna, kus on kaasakiskuv lugu, kus on lahe olla ja elada ning kus on teised nendesarnased. Seega, kui tahta riiki saada edumeelseid ettevõtteid, peab olema ennekõike atraktiivne headele inimestele – ja nagu eelnev arutluskäik viitab, ennekõike just Y-põlvkonnale. Nii lihtne ja ühteaegu raske see ongi. Samas on see ilmselt ainus viis liikuda eestimaalaste unistuse – maailma eduka ja koduselt armsa Eesti suunas[4].

——

1] PWC, Millennials at work: Perspectives of a New Generation, 2008
2] PewResearchCenter, http://pewresearch.org/databank/dailynumber/?NumberID=1090, 18.11.2012
3] McCann Worldgroup, The Truth About Youth, May 2011
4] Aasta aega väldanud strateegilisel arutelul Eesti kasvuvisioon 2018 otsiti vastust kahele küsimusele: millisena tahame näha Eesti majandust kümne aasta pärast ja milliseid samme peame soovitud sihile jõudmiseks astuma, vt. kokkuvõtet: http://www.arengufond.ee/foresight/growth. 2010. aasta jooksul üle Eesti visiooni loonud sadadele ärksatele inimestele sai kaasahaaravaks tulevik, mis ühendab endas kahte poolt: püüet saada maailmas edukaks, olles samas koduselt armas. Sellise tasakaalustatud tuleviku-Eesti saavutamisse sooviti panustada ja uhkusega selle osaks olla.