Heinz Valk: Euroopa föderatsioon kaitseks Eestit Putini eest

Heinz Valk. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Tehkem valmis Euroopa föderatsioon, mis ei lase Putinil ja Lavrovil ajada Euroopa riikidega 27 erinevat välispoliitikat, kutsus kunstnik Heinz Valk üles tänasel loomeliitude pleenumi 25. aastapäeval riigikogus esinedes.

Kuid nende saavutustega pole Eesti ajalugu veel valmis saanud. Ma söandaksin rääkida sellisest ainulaadsest projektist nagu Euroopa föderatsioon. See projekt on alles poolel teel, kiiremat edasijõudmist on pärssinud liikmesriikide isekus ja upsakus. Veel ei ole suudetud loobuda kahe maailmasõja vahel Euroopas domineerinud rahvusriigiideoloogiast, mis teatavasti midagi meeldivat enesega kaasa ei toonud.

Rahvusriigi piiratusest vabanemine ei väära ju mingilgi määral meie vabadust ja identiteeti, küll aga välistaks Euroopa ühine tugev välise kaitse poliitika Putinil ja Lavrovil ajada Euroopa riikidega 27 erinevat välispoliitikat.

Austatud Vabariigi President! Austatud riigikogu spiiker! Austatud revolutsiooniveteranid ja külalised! Kui me 25 aastat tagasi kogunesime siia saali ajendatuna murest oma rahva kestmise pärast, siis me ei aimanud, et meie poolt Moskva ülemvõimule esitatav väljakutse ei piirdu üksnes Eestile vabama hingamisruumi taotlusega, vaid kasvab millekski enamaks. Murelikkuse kõrval valitses siin saalis ka eriline elevus ja nooruslik vaimustus, seda hoolimata osalejate vanuse märksa kõrgemast määrast.

Ja kuigi me rääkisime väga ränkadest probleemidest, oli kuulajate nägudel hoopiski õndsuse vine, sest räägitav oli tõde, mida selles saalis polnud kuuldud juba ligemale pool sajandit.

Õnneks ei taibanud tõe sellist mõju perestroika käivitaja Gorbatšov, kes lootis tõe rääkimise võimaldamisega tohterdada haiget ja valesid kurguni täis diktatuuririiki. Vana stalinist Gustav Naan oli targem, kui ta hoiatas: ka Ungari ja Tšehhoslovakkia sündmuste eel kaotas partei kontrolli ajakirjanduse üle ja vaadake, mis sellest välja tuli! Nii juhtus ka siin.

Pleenumi kõnede avaldamise järel ajalehes Sirp ja Vasar toimus Eesti ühiskonnas otsekui vaimne ümbersünd. Massiliselt hakkas kolhoosidest, asutustest, tööstustest ja mujalt saabuma ajalehtede toimetustesse ja võimuasutustesse läkitusi, milles terved kollektiivid toetasid pleenumil räägitut ja kinnitasid seda sadade allkirjadega. See näitas, et hirm oli rahva hulgast kadunud. Ja seda kõike tegi vaid täiesti tavaline tõde.

Nii me astusimegi sellesse imelisse ajalooprotsessi, mis päev-päevalt avardudes ja üha uusi ikestatud rahvaid kaasates muutis lõpuks kogu maailma saatust. Mitte üksnes lagundades vägivallaga liidetud hiigelimpeeriumi, vaid vabastades inimkonna ka selle impeeriumi levitatud vägivaldsest ideoloogiast, mida küll nimetati sotsialismiks, kuid millel polnud sotsialismi vendluse, võrdsuse ja vabaduse ideaalidega vähimatki seost.

Tasuks niisuguse aktiivsuse eest premeeris saatus meid erakordse heldusega, me saame täna kasutada selliseid õigusi, vabadusi ja võimalusi, mida pole olnud ühelgi varasemal eestlaste põlvkonnal. Ja meie kallal vägivallatsenud punavõimu kokkuvarisemisele kaasaaitamise boonusena saime oma hingelt maha pesta 1940. aasta hääletu alistumise häbi.

See on eriti südantsoojendav tunne. Me oleme saavutanud kordi rohkem, kui 1988. aastal ka kõige julgemates unistustes loota söandasime. Aitäh selle eest sitkele ja arukale Eesti rahvale, aitäh meie sõpradele, liitlastele ja toetajatele!

On uhke tunne, et väike rahvas, kelle olemasolu suur maailm oli juba unustada jõudnud, julges kõigi hoiatuste kiuste mitte taganeda oma eesmärgist. Noomis meid isegi mittetunnustamispoliitika paberit hoidnud president Bush seenior: «Baltlased, ärge kõigutage Gorbatšovi paati!» Te võite sellega kaotada rohkem, kui saada loodate. Me julgesime teha vastupidist ja koos jõulise liitlase Jeltsiniga seda Bushile armsat paati veel rohkem kõigutades kutsusime sellega esile stalinistide jõuetu riigipöördekatse, mille tõttu vabanesime märksa rutem ja vähema vaevaga, kui Gorbatšovi paati lõhnaveega piserdades oleksime suutnud. Kõrge mäng nõuab ka kõrgete panustega riskimist!

Kuid nende saavutustega pole Eesti ajalugu veel valmis saanud. Ma söandaksin rääkida sellisest ainulaadsest projektist nagu Euroopa föderatsioon. See projekt on alles poolel teel, kiiremat edasijõudmist on pärssinud liikmesriikide isekus ja upsakus. Veel ei ole suudetud loobuda kahe maailmasõja vahel Euroopas domineerinud rahvusriigiideoloogiast, mis teatavasti midagi meeldivat enesega kaasa ei toonud.

Rahvusriigi piiratusest vabanemine ei väära ju mingilgi määral meie vabadust ja identiteeti, küll aga välistaks Euroopa ühine tugev välise kaitse poliitika Putinil ja Lavrovil ajada Euroopa riikidega 27 erinevat välispoliitikat.

Kui Euroopa föderatsiooni idee tulnuks näiteks Bulgaarialt, siis võiks sellesse nii ja naa suhtuda. Kui aga sellise mõtte saadab Euroopa võimsaim riik Saksamaa, kes saaks edukalt toimida ka ilma muu Euroopata, siis pole föderatsiooni idee katteta sõnade loopimine.

Sellega seoses ei teeks ka Eestile paha oma sisepoliitika vasturääkivuste korrastamine, et tõsta oma tulevikunägemus Munamäe mättalt kõrgemale.

Tasuks vaagida, kas on mõistlik meie parteiliidrite «mina sinuga ei mängi» liivakastimentaliteet või ühe partei ideoloogia betoneerimine ainuõigeks ja päikese kustumiseni kestvaks.

Demokraatia eeldab koostööd ka erinevate ideoloogiate vahel ja avatud diskussiooni ning mitte teerulliga üle oponentide sõitmist.

Eesti vajab muudatusi mitmetes senistes aluspoliitikates, mis on riigi jätkusuutlikkust pidurdama hakanud. Ei teeks ka paha, kui võtta arutusele Lennart Meri viimane soov vähendada riigikogu liikmete arvu 61-le, sest kas on riigile vaja pelgalt parteinimekirjade abil sinna veetud parteile kuulekaid, kuid riigile tulutuid nupulevajutajaid. Või mida ikkagi teha nende 200 vürstiriigiga Eesti riigi sees? Tööd on väga palju.

Lõpetuseks ma tänan, et meie 25 aasta tagune tegu on täna nii kõrget tähelepanu pälvinud. Impeeriumid võivad sündida ja hävineda, parteid võivad tekkida ja kaduda, Eesti peab jääma!

Täna peetakse riigikogus kõnekoosolekut, millega meenutatakse 25 aasta möödumist ajaloolisest loomeliitude pleenumist.