Neeme Korv

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Kuu aja jooksul ei saanud ükski inimene Eesti liikluses surma. Ümberlükkamatu fakt, ja ometi kaasnes sellegagi meedia­avarusis ironiseerivaid, isegi küünilisi kommentaare. Küll nähti põhjust tänavaaukudes, küll kütuse kallinemise tõttu piiratud sõitudes. Aga miks ometi mitte, küsin, tähelepanus, suuremas hoolivuses üksteise suhtes? Kas me olemegi sellised jõhkardid, nagu anonüümsest kommentaarimeediast vastu karjuv «tegelikkus» meid kujutab?

Olen alati mõelnud, et Eesti vajab aega leidmaks seesmist rahu mitte erutuda iga ärriti suhtes. Aga võib-olla me ei vajagi aega, vaid lihtsalt otsime vastuseid valest kohast.

«Poeg mul sääl väikse purde pääl oma varbaga tormi teeb,» laulab Jaan Tätte. Ja tõepoolest, väike ühiskond võimendab iga sõna ja tegu. Ja mitte ainult ei võimenda, vaid muudab oluliseks ebaolulise. Nii haarabki sootsiumi hüsteeria. Kuid see on suuresti näiline.

Suvalisi näited lähipäevist. Uut parteid maininud Jaan Männikut mõnitati teda lõpuni kuulamata. Martin Vunk ei suutnud Hollandis palli tühja väravasse lüüa ja kuulutati äpuks, kes kunagi ei tohi rahvuskoondise sinist särki kanda. Priiuse põlistumise päeva rünnati kui tühja tähenduseta üritust ... Kuid mõelgem, kas see ikka on nii? Männik ütles välja paljude peas oleva mõtte. Vungi «andestamatut viga» on teinud kümned nimekad vutistaarid. Ja 7890 iseseisvuspäeva täitumine läks moel või teisel enamikule meist korda.

Ei, veeb ei ole see peegel, mida lakkamatult pinnida küsimusega «kes on kauneim ilma peal?». Sest muinasjutu võluese rääkis tõtt. See, mis kõneleb meiega meist ekraani kaudu, koosneb paljuski ka anonüümsest rumalusest, aga väga ulatuslikus osas kellegi manipulatsioonidest, demagoogiast, alatutest trikkidest. Et sellele saaks vajadusel viidata kui rahva tahtele, et kasutada seda teatud eesmärkide saavutamiseks.

Eelmise nädala Eesti Ekspress avaldas materjale, mida kapo kogus kohtus süüdi mõistetud endise politseijuhi Aivar Otsalti kohta. Ühes väljavõttes tema telefonikõnest esines ka lause: «Kobige välja, ronige sinna internetipunktidesse, raisk, taguge komme juurde.» Aga need on väikesed kalad väikeste sihtidega. Kujutlege suuri hästi rahastatud organisatsioone tegutsemas.

Kui mõtlen tollele seesmisele rahule, siis tuleb silme ette laupäevane pärastlõuna Amsterdami kohvikus Eik en Linde (tamm ja pärn – hollandi k.), kus kell 15 astub uksest sisse hallipäine vanamees, et tund aega pianiinol klassikat esitada. Klaas teed ootab teda juba ees, nagu ka soe supp. Niiviisi juba 30 aastat, igal laupäeval.

Ma ei tea, kas selles kohvikus on traadita internet. Aga see ei olegi tähtis. Inimesed tulevad, istuvad ja kuulavad. Pianisti ja üksteist.