Riigikogu esimees Ene Ergma.

FOTO: Liis Treimann

Nagu 25 aasta eest, nii ootab ka nüüd ühiskond haritlaskonnalt jätkuvalt samade väärtuste kandmist: tõe rääkimist, selget analüüsimist, kodanikujulgust, vastutustunnet riigi käekäigu pärast, ütles riigikogu esimees Ene Ergma täna parlamendisaalis loomeliitude pleenumi aastapäevaüritust sisse juhatades. Postimehe arvamusportaal avaldab Ergma kõne täismahus.

Lugupeetud Eesti Vabariigi president, austatud loomeliitude esindajad ja eriti teie, kes te osalesite Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumil, daamid ja härrad!

Siin saalis veerand sajandi eest toimunud loomeharitlaste ühispleenumil anti tugev impulss Eesti vabanemiseni viinud sündmustele. Tänan korraldajaid, kelle kutsel tuldi taas Toompeale, et seda sündmust tähistada.

Kahe päeva jooksul peetud sõnavõttudes räägiti ühiskonna valupunktidest, ennekõike riigijuhtimisest ja vajadusest teha muudatusi, kõneldi kultuurist ja haridusest, murest keskkonna pärast ning majandusest.

Loomeinimesed tunnetasid, et peavad eluolu parandamiseks kriitika kuuldavale tooma, ja nende kõnedes kõlas soov elada riigis, mille üle võiks uhkust tunda. 1988. aastal arvati, et on võimalik jõuda demokraatlikuma riigikorrani, taotledes suuremat isetegutsemisvabadust Nõukogude Liidu koosseisus, ainult mõnes kõnes märgiti Eesti Vabariigi taastamise võimalust.

Lugedes pleenumi istungite ettekandeid, on hea märkida, et nii mõnedki soovid ja unistused on tänaseks täitunud. Näiteks Ain Kaalepi soov, et Tartus hakkaks ilmuma ajakiri Akadeemia, mille peatoimetaja ta ise oleks. Unistus täitus – ajakiri Akadeemia hakkas ilmuma 1989. aastal ja Kaalep oli selle peatoimetaja 2001. aasta lõpuni. Tema tööd on jätkanud tänase ürituse moderaator härra Toomas Kiho.

Või Jüri Arraku küsimus «Millal me ükskord saame vabalt reisida ja töötada välismaal?» Kas oleks sel ajal keegi võinud ette näha, et veerandsada aastat hiljem toimub Eestis tõsine diskussioon, kuidas hoida inimesi Eestis. Usun, et Jüri Arraku põlvkonnakaaslased ei tahaks inimesi väevõimuga riigis kinni hoida, nagu seda aastakümneid tehti. Me kõik saame nautida vabadust olla vaba inimene.

Punase niidina läbis ettekandeid eestlaste kestmise teema siin Maarjamaal. «Oleme jäänud, et jääda» oli kultuurinõukogu deviis. Lennart Meri üleskutse toetada noort Eesti peret leidis laialdast vastukaja: kaks päeva hiljem soovitas Herald Eelma luua vabatahtlikest annetustest Eesti pere fond ja Heino Pars tegi ettepaneku kehtestada eestikeelsetele ajalehtedele, ajakirjadele ja raamatutele väike hinnalisa, et selle abil fondi toetada.

Kuigi praegu võivad need ettepanekud näida veidi naiivsed, oli nende taga suur soov midagi reaalselt ära teha. Kahjuks ei kestnud kaheksakümnendate aastate beebibuum kaua ja sündimus langes peaaegu kaks korda. Vanemahüvitis ja emapension on kahtlemata abiks julgemal perekonna planeerimisel, kuid ilmselt ei tekita uut beebibuumi. Oleme tõsise probleemi ees, sest inimeste lahkumine, väike sündimus ja elanikkonna vananemine moodustavad kokku raske võrrandi, millele meil tuleb leida lahendus.

Õnneks on päevakorrast maas tööstuse ekstensiivse arengu ja fosforiidiga seotud probleemid. Euroopa Liidu liikmesriigina järgime palju rangemaid keskkonnanõudeid, kui seda tehti veerandsada aastat tagasi. Kuigi see maksab palju, on meie kohustus jätta järeltulijatele planeet, mis ei sarnane Georgi Danielyia filmis «Kin-Dza-Dza» näidatuga. Mida kiiremini mõistame oma vastutust armsa koduplaneedi eest ning loobume vaatamast ümbritsevat loodust ainult kasusaaja pilguga, seda parem. Paraku on inimkond suutnud reostada keskkonda nii Maal kui ka lähikosmoses ja see annab põhjust muretsemiseks.

Mitmed aastatetagused teemad on saanud parema lahenduse, kui tollal unistadagi söandati. Ja ometi osutab ka täna, priiuse 7896ndal päeval, mõni tollane sõnavõtt jätkuvalt probleemi keskmesse. Näiteks Jevgeni Golikovi ilmekalt edastatud mure muukeelsele elanikkonnale eesti keele õpetamise probleemide ja ebapiisava integratsiooni pärast on ikka veel aktuaalne.

Toonane loomeliitude pleenum ei tohi unustusse vajuda, sest esinejate julgus sõnastada muret ühiskonnas toimuva pärast muutis kultuuripleenumi tõsiseks poliitikaürituseks. Seal räägiti avalikult asjadest, mida salamisi omavahel nagunii igal pool arutati, ning ei järgnenudki repressioone. Paljud pleenumil kõnelnud seisid paar aastat hiljem Eesti iseseisvuse taastamise eest, pikema aja kestel jätkasid poliitikas vähesed loomeinimesed.

Nagu siis, ootab ka nüüd ühiskond haritlaskonnalt jätkuvalt samade väärtuste kandmist: tõe rääkimist, selget analüüsimist, kodanikujulgust, vastutustunnet riigi käekäigu pärast.

Mind pani võimu ja vaimu omavaheliste suhete üle mõtlema meie hulgast lahkunud Lepo Sumera öeldu: «Ainus lause, mis mul on üles kirjutatud, ma loen selle ette. Ma tahtsin öelda, et meie loomingu tugevus, millest oli täna juttu, tuleneb nendest kuhjunud pingetest ja surutistest, sellest pessimismist ja lootusetusest; ta on täis seesmist sõnastamata või tinglikult, läbi lillede sõnastatud trotsi – ja see ongi see, mis annab talle jõudu. Hakkame peale Juhan Liivist Hando Runnelini, regilaulust Tormiseni. Ma olen siia kirjutanud veel midagi Kristjan Rauast ja Arrakust ja Soosaarest, Raamatust ja Priit Pärnast ja Leida Laiusest ja meist kõigist. Tähendab, ärgem soovigem, et meie olukord paremaks läheks. Mida sügavamad on need pinged, seda sügavam on meie kunst. Aga me oleme ikka kunstitegijad.»

Soovin kõigile toredat mõttevahetust ja õnne juubeli puhul!