FOTO: Urmas Nemvalts


Eilsest hakkas kehtima seadus, mis annab naistele esimest korda seadusliku õiguse minna vabatahtlikult aega teenima. Nagu ikka soorollide piire kompavate muudatustega, on ka selle seadusesätte ümber kerkinud viimase aasta jooksul rida hirme, mis lähemal vaatamisel eriti põhjendatud ei ole. Eelkõige seepärast, et tegu ei ole seadusemuudatusega, mis kohustab, vaid vastupidi, seadusega, mis enam valikuvabadust annab, samas kedagi sellega kahjustamata.

Seadusemuudatusega ei tehtud suurt muud, kui pöörati legaalseks tendents, mis juba mõnda aega eksisteeris ja mida, nagu näib, ka avalikkus on valmis toetama. Juba aastaid on koos meestega asustanud kasarmuid ka naisajateenijad, kuid nemad on seal seni olnud ilma seadusliku aluseta ning luba kaitseväeteenistuses osaleda sõltus peamiselt väeosa ülema vastutulekust, kelle jutule oma sooviga minna tuli. Naised läbisid sama programmi, elasid samas väeosas, sõid sama toitu ja osalesid samas väljaõppes, kuid tegid seda kõike mitteametlikult. See tähendas ka ilmajäämist ajateenija toetusest, rääkimata sotsiaalsetest tagatistest, mis oleksid õnnetuse või vigasaamisega kaasas käinud. Seadusemuudatus annab neile nii üheks kui teiseks õiguse.

Üks hirmudest, mis viimase aasta jooksul üles kerkinud, puudutab kartust, et see samm võib viia tasahilju ka naistele ajateenistuse kohustuslikuks muutmiseni. Tõsi, meeste nõrk tervis ja rahvastiku vähenemine näib viitavat sellele, et tulevikus võib naiste protsentuaalne osakaal ajateenistuses tõusta, kuid see ei tähenda sugugi ajateenistuse kõigile kohustuslikuks muutmist.

Sellega seondub omakord teine välja toodud hirmudest, mille sõnastas riigikogu riigikaitsekomisjoni nõunik: kui ühe grupi jaoks on ajateenistus kohuslik, teise jaoks aga vabatahtlik, võib see omakorda tähendada ebavõrdset olukorda. Kuid diskrimineerimisest siin siiski rääkida ei saa: nii meestel kui naistel tekib pärast ajateenistuse läbimist kaitseväekohustus – mõlemad peavad mobilisatsiooni korral olema valmis rindele minema.

Seni ajateenistuses osalenud naised näitavad üsna selgelt, et ka kartusel, nagu ei peaks naisajateenijad füüsilisele koormusele või pingele vastu, ei pruugi alust olla. Sama kinnitab ka teiste riikide kogemus. Soomes kehtib sarnane naiste vabatahtliku ajateenistuse põhimõte juba 90ndate keskelt ning see süsteem on ennast tõestanud.

On selge, et kui kasarmud peavad olema valmis vastu võtma mitte viis-kuus, vaid 16 naist sel ja 38 järgmisel aastal, tähendab see veidi muutunud olukorda, milleks sõjaväeosad peavad valmis olema. Kuid võrdsema kohtlemise poole liikuv seadus, mis mitte ei kohusta, vaid annab võimaluse, on vaid hea märk. Tuleb vaid loota, et see põhimõte laieneb ajapikku ka teistele võrdsust võimaldavatele regulatsioonidele.