/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2013/03/29/1662852t1h3182.jpg)
Justin Timberlake
The 20/20 Experience
(Sony)
Hinne 5
Nädala plaat: popmuusika viimane sõna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Justin Timberlake’i eelmine plaat «FutureSex/LoveSounds» ilmus 2006. aastal. Nii pikk paus ei ole lühikese mäluga popmaailmas tavaline. See näitab, et tegija suhtub sellesse maailma võib-olla isegi natuke üleolevalt, ei arvesta kõikide reeglitega. «FutureSex/LoveSounds» oligi kõik see, mida pealkiri lubas: robotlik posthumaanne seksimise muusika, mõni pigem kehvapoolne, inimlike kalduvustega ballaad ka võib-olla mõnele, võib-olla iseenesele lepituseks sisse sätitud.
Vahepeal on Timberlake’ist saanud ka peaaegu et suur Hollywoodi filmistaar ning veel hiljaaegugi avaldasid mõned muret, et kas ta enam muusikaga viitsibki tegeleda. Teine spekulatiivne leer aga haudus mõtet sellest, milline võimas teos uus Timberlake võiks olla, kui see ühel päeval ilmuks. See päev jõuti ära oodata. Tegelikult puht looduse mõttes ei olnud selles päevas midagi erilist, päike tõusis ikka idast ja loojus läände. Kui aga «The 20/20 Experience’i» kuulata, siis eelkõige tänu produtsent Timbalandi väga heale läbisaamisele masinatega on see päike pandud liikuma kuidas tahes. Ja ta liigub. Ballaade leidub ka sellel plaadil, kuid neid siin ei kanna enam soov võtta veel viimane ühendus minevikuga, ehitada väike tare kuhugi looduskaunisse paika.
Millegipärast tekkis mul plaati kuulates võrdlus ansambli Roxy Music 1983. aastal ilmunud plaadiga «Avalon», mis oli nii uhkelt produtseeritud, et juba ainuüksi sellest piisanuks, et rääkida Õhtumaade allakäigust. Lisaks veel Bryan Ferry vokaalsed poosid ning sõnade tähendused. Kui Ferry puhul rääkis üks viimastest eurooplastest, siis Timberlake’i puhul räägib kindlasti ameeriklane, aga ma ei tea, kas esimene või viimane. No esimene kindlasti mitte, jah, seda küll. Kujutledes paratamatult ette tulevat klišeepilti kellestki igavlemas oma Hollywoodi mägedes asuvas hüperdisainitud villas, kellestki, kellel muide on Disney-minevik, siis kuidas teda nüüd sellesse skeemi asetada, olen ma paratamatult probleemi ees.
Timberlake’i uue plaadi puhul ongi vist kõige lahedam see, kuidas kogu hüpertehnoloogilisuse, 7–8-minutiliste peaaegu et progeroki mõõtkavas loopikkuste, valge mehe souli ja kogu uut moodi asjade lahendamise ja kõige selle vahelt ilmub ikkagi kusagilt välja ka üks sportlik, tahtejõuline ja selgete sihtidega ameerika poiss, kes igatseb show-bisnisesse. Aga ta ilmub ainult kusagil, vahekohtades, siin-seal, selleks et jälle kaduda ning jätta endast maha vaikselt hajuv jälg, ja jätta see risti-rästi kulgevasse masinlikku eepikasse.