Tõnis Kahu: massikultuuri surm

Tõnis Kahu Foto: Erakogu

Kui Eestis arutati ACTA ja autoriõiguste üle, olid argumendid erisugused: juriidilised, eetilised, esteetilised kohati ka. Viimaste seas jäi mulle silma väide, mis polnud muidugi uus, aga mille pidev tagasitulek on ikkagi märgiline. Nimelt öeldi meile, et nüüd, mil internetis hakkab kultuur levima otse, inimeselt inimesele, kaob ära igasugune vajadus kapitalistist vahendaja järele. Ja vähe sellest – muusika hakkab nüüd lõpuks ometi (või pigem taas) olema lihtsalt muusika, ilma selliste muusikatööstuse pealesunnitud tarbetute müügitehniliste ilustusteta nagu näiteks staarikultus. Lugema hakkab sisu, mitte väline vorm.

Säärast hoiakut tundub justkui kerge toetada. See näib sobivat mistahes alternatiivsetele sektoritele kultuuri peavoolulistest kaubateedest ­eemal. Ja jutt pole ainult ideelistest alternatiividest, vaid ka geograafilistest, nagu Eesti. Kui me kasutame siin oma muusika liigutamiseks otsesuhtlust internetis ja mitte näiteks Warner Brothersi korporatiivseid võrgustikke, on meil ju rohkem šansse kuuldavaks-nähtavaks saada, kas pole?

Aga siin on paar probleemi. Esiteks on see kõik üsna 1960. aastate vaimus loogika. Ehk lähtub veendumusest, et kapitalism toetub mingile selgelt fikseeritavale korrumpeerunud ja loomulikke arenguid pidurdavale jõukeskusele «kusagil seal». Eemaldatagu see jõud («The Man», nagu teda toonases, poole sajandi vanuses slängis nimetati) ja maailm muutub paremaks. Tegelikult muidugi töötab süsteem juba ammu mitte suurte žestide, vaid pigem just nende lokaalsete initsiatiivide kaudu. Kapitalism tahab ideaalis toimida mikrotasandil seotud võrgustikuna, milles me ise vabatahtlikult osaleme, ja mitte ülalt alla suunatud domineeriva režiimina – ehkki viimasel ajal on tal enese säärasel viisil maskeerimisega raskusi.

Üks selle protsessi tunnuseid on seesama pealkirjas mainitud massikultuuri kadumine. Meiega ju ei suhelda enam kui massiga. Nii nagu pangad lubavad «personaalset teenindust», nii toimub seesama kahtlemata ka popmuusikas – eesmärk pole enam kõneleda kohmakalt võimalikult paljude inimestega korraga, vaid paindlikult ning kohanemisvõimeliselt igaühega meist eraldi. Massikultuuri loogika tähendas muusikatööstuse jaoks millalgi vajadust toetuda ületootmisele, imagoloogilisele teesklusele, veenmisele, väljenduslikule ülepakkumisele. Popkultuur pidi olema vormistatud kõikehõlmava värvilise sündmusena, omamoodi globaalse ajupesuna. Just seda suutsid nii biitlite «Sgt Pepper» kui Michael Jacksoni «Thriller». Midagi analoogset tänapäeval hästi ette ei kujuta.

Loomulikult ilmutab end ka küsimus kultuuri «tõest» ja «valest». See, et me eemaldame massikultuuri petliku fassaadi ja näeme nähtused nende olemuseni läbi, tundub olevat väärtuslik ja vajalik. Modernismiajastul mõisteti – näiteks Theodor Adorno töödes – kunstiteose ühe erijoonena selle olemuslikku mittetäielikkust, mittelõpetatust. See oli märk sellest, et maailm üleüldse ei ole terviklikuna realiseerunud. Selle puuduoleku kaudu saab ilmsiks ka kunsti olemuslik utoopilisus, isemoodi igatsusvõime. Massikultuuri probleem nähtigi olevat selles, et seal toda loomupärast lünka ei ole – näiteks muusika jäägitu kammitsemine kaubavormi tapab selle utoopilisuse.

Kuid ma ise seda nõndamoodi ei näe. Massikultuuris on kogu aeg olemas olnud too mittelõpetatus. Ta on tulvil hoovusi, mida seal olema ei peaks, ja just sellepärast, et ta kõneleb liialduse ja blufi, isegi otsese silmamoonduse keelt. Nüüd aga kujutlegem sinna kõrvale kultuuri, kus me saame täpselt selle, mida oleme tellinud – just need helid ja pildid, just need seosed ja fantaasiad. Vabandust, aga mu arust on see igav.