Teadus kui hobitegevus

Foto: Repro

Sebra ja kaelkirjaku tunnen loomulikult hetkega ära. Kiiresti saab tuttavaks ka gnuude tokerjas lakk, mis lehvib pea iga teise pildi peal. Must triip külje peal? Järelikult on Thomsoni, mitte Granti gasell.

Sedamoodi Aafrika loomi tuvastades kulusid eelmise aasta lõpus nii mõnedki jõudetunnid: olin avastanud lehekülje nimega Snapshot Serengeti. See lehekülg esindab aina paisuvat voogu projektidest, mis koonduvad kodanikuteaduse nimetuse alla ning püüavad tabada mitu kärbest ühe hoobiga: populariseerida teadust, lähendada teadlasi ja avalikkust ning lahendada ühisloome abil teadusprobleeme.

Neil päevil on hiirekliki kaugusel võimalus avastada kaugeid kosmoseobjekte või leida ookeanipõhja elukaid, töötada välja uusi tõhusaid ravimeid või anda panus kodukandi looduse uurimisse. Koduselt diivanilt tõusmata on võimalik rännata Aafrikasse – nagu mina tegin – ning aidata teadlastel tuvastada loomi piltidelt, mille on teinud sajad Serengeti rahvusparki paigutatud liikumisanduriga kaamerad.

Ilmselgelt oleks miljonite fotode läbitöötamine väikesele teadlaste rühmale ebamõistlik ajakasutus, seega miks mitte lasta sama töö ära teha vabatahtlikel arvutikasutajatel kogu maailmas, et saadud andmete põhjal koostada parem pilt loomade esinemissagedusest ja kooseksisteerimise mustritest pargi eri osades.

Ehk olulisemgi on nende inimeste rakendamine, kes ei otsi arvutis põnevaid tegevusi, vaid vastupidi, veedavad oma vaba aja looduses seoses mõne hobiga, olgu selleks siis linnuvaatlused, liblikakogumine või taevavaatlused. Need inimesed teevad enda jaoks niigi vaatlusi ja koguvad andmeid, seega miks mitte leida võimalus nende andmete kasutamiseks ka teaduse hüvanguks.

«Kontseptsioon on ikkagi see, et inimeste panus on vabatahtlik, selle eest ei maksta,» defineerib Tartu Ülikooli loodusmuuseumi projektijuht Veljo Runnel. Just tema esitas hiljuti Euroopa kodanikuteaduse võrgustikule (European Citizen Science Association) taotluse võtta selle liikmeks ka Eesti ning tegi eelmisel nädalal Tartus kogunenud Läänemere maade loodusteadlaste minisümpoosionil ettekande harrastusteadusest Eestis.

Kui lähtuda vabatahtlikkuse määratlusest, ei ole kodanikuteadus ehk ka harrastusteadus (ingl citizen science, eestikeelne vaste ei ole veel paika loksunud) ju midagi uut. Pigem oli see teaduse ajaloos norm kuni 19. sajandini. Paljud teaduse suurnimed olid põhiameti poolest riigimehed, vaimulikud, arstid või muu elukutse esindajad, tegeledes teadusega selle kõrvalt ning hobile peale makstes.

19. ja 20. sajandil leidis aset teaduse professionaliseerumine ja institutsionaliseerumine, mis tõmbas selge väärtuspiiri ametliku ja harrastusteaduse vahele. Kuni viimastel aastatel on toimunud taas lähenemine. «Arusaam, et tänapäevane kodanikuteadus on kindla toetajaskonnaga iseseisev tegevusvaldkond, on nähtuse sügavatest juurtest hoolimata saabunud alles hiljaaegu,» kirjutas Inglismaa Open University ökoloogiaprofessor Jonathan Silvertown 2009. aastal ajakirjas Trends in Ecology and Evolution.

Ta loetleb kolm põhjust, mis on kaasa toonud kodanikuteaduse projektide arvukuse. Esiteks tehnoloogilised vahendid, mis lubavad hõlpsasti nii infot levitada kui andmeid koguda. Teiseks elukutseliste teadlaste taipamine, et avalikkus kujutab endast tasuta tööjõu, oskuste, arvutusvõimsuse ja isegi rahastuse allikat.

Kolmandaks nõuab üha enam teadusfonde teadlastel ka oma töö ja tulemuste populariseerimist. «Kui soovime jätkata maksumaksjate raha kulutamist, on teadlaste endi huvides tagada, et avalikkus hindaks nende endi raha eest tehtava väärtust,» kirjutas Silvertown. «Kahtlusteta on parim viis, kuidas avalikkus saab teadust mõista ja hinnata, selles osalemine.»

Runnel tõi välja kolme laadi osaluse: kaastöö, ühistegevuse ja koostöö. Esimese puhul piirdub kodanikuteadlase roll enamasti andmete kogumisega, teise puhul liitub andmeanalüüs, kolmanda puhul on hobiteadlane lisaks kaasatud eksperimendi väljatöötamisesse.

Esimestes tänapäevastes harrastusteaduse projektides tundsid teadlased huvi pelgalt inimeste koduarvutite vastu. Vastava tarkvarajupi allalaadimisel annetasid inimesed oma arvuti jõudeaja projekti heaks – ehk hetkedel, kui inimene ise arvutit ei kasutanud, ragistas see teadlaste heaks arvutusi teha. Kuulsaim neist on 1999. aastal käivitunud SETI@­Home, mis otsib kaugetelt tähtedelt püütud signaalide seast selliseid, mis võiksid osutada mõistuslikule elule.

Nüüd on valdavad juba projektid, mis oota­vad inimmõistuse panust. Eriti valdkondades, kus on tegu suurte andmemahtudega, mille analüüsimisega arvutid hakkama ei saa. Inimesed on nimelt endiselt arvutitest paremad kõiges, mis puudutab mustrituvastust või parimate kombinatsioonide leidmist. Selle valdkonna üks suuremaid lehekülgi Zooniverse pakub muu hulgas võimalusi tuvastada vaalade laulu, määrata galaktikate tüüpe, identifitseerida vanu käsikirju.

Üks palju kajastust leidnud edulugu on veebipõhine valkude voltimise mäng «Foldit». Valkude ja ensüümide tõhusus ja omadused sõltuvad tihti nende struktuurist. Mängijate ülesanne on võistelda, kes suudab valku kõige paremini väänata ja käänata ning selle läbi avastada kas olemasolevate valkude struktuuri või aidata luua paremaid toimeaineid.

Eelmise aasta alguses suutsid kodanikuteadlased sel moel 18-kordselt parandada ühe orgaanilises sünteesis laialt kasutatud ensüümi tõhusust.

Kolmandaks koondub tähelepanu võimalustele, kuidas kaasata pühendunud harrastajaid, kes tegelevad reaalselt uute ja väärtuslike andmete kogumisega, mitte pelgalt nende töötlemisega. Just neist projektidest räägiti eelmisel reedel Tartus, tutvustades Rootsi, Soome ja Eesti loodusvaatluste andmebaase.

Eestis on kaks loodusvaatluste kogumisele spetsialiseerunud andmebaasi, mille eesmärk on ühtlasi pakkuda teadlastele vajalikku andmestikku: TÜ loodusmuuseumi hallatav eElurikkus ning Keskkonnateabe Keskuse loodusvaatluste andmebaas. Sarnased portaalid on olemas ka Soomes ja Rootsis.

«Neisse panustavad väga mitmesugused inimesed, kuid eriti aktiivsed on erialaorganisatsioonide või huvigruppidega seotud rühmad,» selgitab sümpoosionil esinenud Hanna Koivula Soome loodusloomuuseumist. «Me haldame ka andmebaase, mille harrastajad on rajanud endale, kuid mis kasvasid nende jaoks liiga suureks.»

Teadlased tajuvad selliste andmete väärtust aina enam. Harrastajad teevad vaatlusi sagedamini ja rohkemates paikades kui teadlased seda füüsiliselt jõuaks, samuti käivad nad piirkondades, kuhu teadlastel ei pruugi olla ligipääsu, kasvõi inimeste tagaaedades.

Elurikkuse jälgimine on fookuses nii reedese kohtumise algatanud koostööprojektil BalticDiversity, samuti Runneli osalusel algaval projektil EU BON kui ka Euroopa Kodanikuteaduse Assotsiatsioonil. Ühiselt leitakse esmalt üles, millised andmebaasid on olemas, kuidas neid omavahel siduda ning kuidas paremini harrastusteadlaste panust kasutada ja kasvatada.

«Eesti näitel on näha, et tegelikult ei ole eri andmebaasid alati seotud,» tõdeb Runnel. «Kui sama inimene on mõlemasse andmebaasi sisestanud oma vaatluse, tundub see teadlase jaoks nagu kaks erinevat vaatlust.»

«Soovime leida kõige paremini toimivad harrastusteaduse projektid, mida võtta mudeliks ja mille järgi võiks kõik partnerid oma riikides harrastusteadust suunata,» selgitab Runnel.

Harrastajate läbi viidud vaatlustel on teadlaste vaatenurgast aga üks tuntav puudus. «Uks on huvilistele alati paokil, aga suur küsimus on andmete usaldatavuses,» ütleb Runnel. «Praegu on see üks suur komistuskivi, miks teadlased harrastusteadlase panust ei väärtusta.»

See tähendab, et kui andmed ei ole kogutud kindla protseduuri järgi, samu asju silmas pidades, ei saa teadlane kindel olla, et vaatlus on korrektne, ning teha selle põhjal teaduslikke järeldusi. «Sa võid looduskalendrisse märkida, et nägid oma aias roosasid elevante,» märgib Koivula naljatledes.

See on kodanikuteaduse dilemma: kuidas ehitada üles projekt nii, et kaasata võimalikult palju inimesi, seeläbi teenides ka keskkonnahariduse ja teaduse populariseerimise eesmärke, aga samas tagada saadud tulemuste korrektsus.

«Praegu peab igaüks oma jõududega vaatama, kuidas selle lahendab,»räägib Runnel. «Koostööprojektid annavadki lisajõu, et tegeleda usaldusväärsuse teemaga metoodiliselt.»

Praegu on peamine lahendus ikkagi toetumine pühendunud harrastajatele. «On väga teadlikke harrastajaid, kes on muuseumi jaoks oma väärtust tõestanud,» sõnab Koivula. «Nad on usaldusväärsed isikud, kes koguvad häid andmeid ja mõistavad meetodeid. Neile saame usaldada ohustatud liikide kasvukohti.»

Ka neil eestlastel, kes tunnevad tahtmist hakata oma vabatahtliku panusega teadust abistama, soovitab Runnel alustada mõne aktiivse organisatsiooni juurest, näiteks Eesti Ornitoloogiaühingust. «Kui oled kogukonda vastu võetud ja end oma tegevusega tõestanud, avanevad võimalused,» ütleb ta. «Sul ei pruugi olla akadeemilist tausta ega haridust, aga täiesti on võimalik olla ka teadusajakirjade artiklite kaasautor.»

Runnel juhib tähelepanu veel ühele kodanikuteaduse rakendamise võimalusele. «Ilmselt on üsna paljudel riikidel Euroopa Liidu ees võetud kohustused teatud andmete kogumiseks ja sageli on näha, et võimekus kas on nõrk või eeldab tulemuste saavutamine suure lisafinantseeringu tegemist,» märgib ta. «Seal on metoodilise korrektsuse tagamise korral harrastusteaduse reaalne panus täiesti võimalik, kuna see seire on ikkagi teaduspõhine, millel on omad nõuded. Praeguse seisuga ei pruugi ilmselt suur osa harrastusteaduse panusest neile nõuetele vastata.»

Siinkohal kerkib paratamatult küsimus, mis ajendab inimesi vabatahtlikult teadusesse panustama. Veebimängude puhul on selgitusi leida lihtsam, eriti kui need on üles ehitatud võistlusmomendile või uute kogemuste saamisele. Ka Serengeti piltide vaatamisest on meeles emotsioonid: mõnikord vaatavad fotolt vastu vaid tuules hõljuvad rohukõrred, kuid seejärel hüppab süda erutusest, kui järgmises kaadris ukerdab mõni haruldasem elukas, näiteks okassiga või tuhnik.

Suurema pühendumise põhjustena toob Koivula välja inimeste soovi täiustada oma oskusi ja teadmisi, soovi panustada keskkonnakaitsesse ning teinekord ka kohese tagasiside saamise, nähes enda sisestatud vaatlust ilmumas täpikesena kaardile.

Viimaks: kuidas ikkagi seda valdkonda nimetada, kodaniku- või harrastusteaduseks või hoopis kolmandat moodi? Eestis on meediatekstides kasutusel olnud mõlemad variandid, kodanikuajakirjandus otsese tõlkevastena «citizen science’ile» ning harrastusteadus, tuginedes asjaolule, et näiteks harrastusornitoloogia ja -astronoomid on juba juurdunud terminid.

«Kodanikuteaduse üks vastuargument on mulje, et tegu on teadusega, mis tegeleb kodanikuks olemisega või seal taga olevate seaduspärasustega,» sõnab Runnel. Samuti on seda vanal ajal kasutatud ühiskonnaõpetuse tähenduses.

«Harrastusteadus hoiab rohkem rõhku vabatahtlikkusel, see on üks inimese kõrvaltegevus,» toob Runnel välja argumendi, miks nende töörühm seda varianti eelistab. Teisalt jääb selles terminis peitu mõõde, mis rõhutab valdkonna eesmärki teaduse ja ühiskonna sidustamisel.

«Ilma konteksti lahti seletamata ei saa ühel ega teisel juhul kohe edasi anda, mis seal taga on,» tõdeb Runnel. «Me ei ole veel seda kinnistanud. Kui tuleb piisavalt palju signaale, et mõni teine termin on parem, võime vabalt veel valida. Mõtlesime vahepeal, et võiks kõige sobilikuma väljendi leidmiseks ka konkursi teha.»